Difficult.8. Miniaju. (5)

Tänu minu venna suuremeelsusele kululs mul geograafia referaadi jaoks ainult kakskümmend minutit, mis oli vaja ümberkirjutasimseks ja mõne lause muutmiseks. Ma olin enne mõelnud, et võiks täna õhtut konstruktiivselt kasutada ja natuke asjade üle järgi mõelda. Sest mul on vaja aega järgi mõtlemiseks. Arvatavasti on mu aju liiga väike, et muidu kõik kohale jõuaks.
MInu õnnetuseks, ei suutnud mu miniaju täna õhtul, aga eriti midagi vastu võtta. Peaks mõtlema, mida edasi teha. Mul ei ole lihtsalt õrna aimugi, mida peaks edasi tegema. Ma tahaks lihtsalt üheks õhtuks olla tavaline teismeline üheksanda klassi tüdruk. Vabaneda kõikidest nendest probleemidest. Veeta ühe õhtu, ilma muredeta, sõpradega, ilma, et peaks mõtlema, mis järgmine päev juhtub.
Kahjuks see pole ilmselt võimalik, eriti veel, et mul ei ole sõpru. Gregor on... Ma tegelikult ei mõista, miks ta nagu üritab minuga hästi läbi saada. Okei, ma päästasin ta nende värdjate käest, aga ta oleks võinud aitäh öelda ja minema kõndida. Ta ei ole niimoodi eemale tõugatud, nagu mina seda olen. Tal on sõpru ja ta saab teistega hästi läbi. Võibolla ta ei tunne, et see oleks õige ja see mida ta elult tahab. Ikkagi olen ma natuke ummikus.
Jooksin korra alla kööki ja tegin endale #!?!#od. Ma ei tahtnud hilja õhtul hakata kohvi jooma, seega tundus #!?!#od hea varindina. Tormasin oma #!?!#oga üles tagasi ja haarasin laualt läpaka. Tegelikult on minu ja Gregoris rohkem ühist kui ma oleks osanud loota. Ma olin harjunud sellega, et inimestel mu ümber oli enamasti kõik hästi, tavalised igapävased, tühised probleemid. Gregor on väljas poolt alati tundunud selline...liiga normaalne. Nüüd kui ta sellest mulle rääkis, siis ma jõudsin mõistmisele, et kõik ei ole nii lihtne, nagu esmapilgul tundub.
Logisin MSNi sisse ja nagu näha on pool klassi mind juba lisanud. Kiur, Gregor, Helena, Ketlin, Brenda, Siim, Karl, Johanna, Siret, Rahel ja ka üllaülaa Robin.... Just hetkel kui ma sisse logisin tuli veel üks kutse. Ühelt paralleelklassi tüdrukult Liisilt. Mis siis, et ma polnud temaga kunagi rääkinud ja ei tea temast midagi. Mulle absoluutselt ei meeldi, et kõik mind teavad, aga mina mitte kedagi. Muideks, minu klassis käivad kaksikud ka. Kreete ja Marten. Ma ei tea nendest eriti midagi peale selle, et nad on hullult rikkad. Mida võib ka riietest järeldada, nad riietuvad väga kallilt ja sttilselt. Kui igapäev uuetegumoega triiksärk on stiilne.
Nüüd mulle meenud, et kunagi ennem oli Kiur minuga MSNis rääkinud. Kiur on üks, kellest ma aru ei saa. Ta suhtleb paljudega, saab Karliga eriti hästi läbi. Aga ta nagu on koguaeg kuskil mujal. Vaatab ksukil kauguses midagi, mida mina ei näe. Mind tõesti huvitab mis ta mõtetes toimub. Ta on siuke veidi teistsugune kui teised poisid. Suhteliselt pikk, tumedad, peaegu mustad juuksed mis on lokkis. Süsimustad silmad ja tohutult hele nahk, nagu portselan. Ta käib väljas mingi sellise hallika mantilga, mis on tegelikult hullult lahe, aga üheksanda klassi ppoisid tavaliselt selliseid asju ju ei kanna...
Panin arvuti kinni, kuna midagi huvitavat seal ei olnud. Ülejäänud õhtu koristasin oma tuba ja tõstsin natuke mööblit ka ümber. Ete elu natuke huvitavamaks teha ka vahelduseks. Umbes kella üheteist ajal tuli ema pahaselt minu tuppa ja ütles, et lõpeta see kolistamine ära, tema tahab magada. Mina len enda jaoks mingi uue elufilosoofia avastanud. Ma gamine jääb sealt kül välja. Sest ma olen elus ühe korra ärgates ennast superhästi tundnud. Aga igapäevaselt ei ole seda. Seega ei ole ju vahet palju ma magan. Viimasel ajal olen ma öösiti hakanud joonistama. Üldse ma olen mingiks hulluks kunts#!?!#ks viimasel ajal hakanud, kuigi see mul välja eiti ei tule....
Kui ma lõpuks voodisse vajusin ja üritasin magama üritasin jääda tundsin kuidas ma uuesti erksaks muutun. See on alati nii, siis kui sina tahad magada siis kaob kogu uni. Tuleb vist leppida magamata ööga, või nii palju kui sellest ööst jäegi veel on.
Voodis ma jõudsin veel ühe asjani... Täna on 7. oktoober Täpselt viie kuu pärast on minu sünnpäev. Ma ausalt ei kujuta ette, milliseks see kujuneb. Ma pean enne välja mõtlema kes mu sõbad on. Veel enne seda ma pean välja mõtlema, kes kurat ma ise olen?

Niiske, vastikult raske õhk. Kõik on nõmedalt halli värvi, sombune ja iga hetk hakkab sadama. Mulle absoluutselt ei meeldi sügis. Kõik just kui sureb ära, annab alla, loodust ei ole enam ollagi. Mulle ei meeldi see allaandmine. Samas talve ma ootan, kõik see terav külm, karge ilm, selge taevas lumi ja külm päike. Ilus.
Mul on veel paarsada meetrit koolini. Vaatasin kella, 7.49. Jõuan vabalt, jõuan isegi muusika kontrolltööks korrata. Ma hakkasin just peas muusikat kordama kui juhtus midag nii kiiresti, et ma ei jõudnud midagi teha.
Järsku midagi nagu sõitis mulle otsa. Vaatasin taha, kuid oli juba hilja, rattus hakkas minust juba mööda sõitma ja haaras mul käest telefoni, kust olin kella vaadanud.
,, Hei!'' hüüdsin ma vihaselt, kuid ta ei teinud minust välja vaid sõitis täiel kiirusel edasi.
Hakkasin talle järgi jooksma, kuid tundsin vasakus küljes teravat valu. Kergitasin tagi ja pusa natuke ja nägin, et terve suur osa küljest on ähvardavalt punane. Sinna tuleb mõnus sinikas. Hakkasin aeglaselt kooli poole kõmpima ise kirudes kõiki vargaid, pätte ja muid sellised.

Autori kommentaar »