Difficult.7. Luureagent. (2)

Gregor oli tegellikult arvatavasti imlselges hämmingus. Ilmselt ta ei olnud oodanud minult sellist vaikset nõustumist. Me olime paar minutit kõndinud, kui ma suu lõpuks lahti tegin.
,, Olgu, räägi nüüd endast, mis toimub?'' küsisin ma nõudlikult.
Polnud absoluutselt vaja täpsemalt seletada, ta sai aru mida ma mõtlesin. Seda, kuidas ta viimasel ajal käitunud on. Ta oli sellise piinatud kangelase näoga, nagu ta hakkaks mulle rääkima midagi, mida ta ei tohiks, aga ta lihtsalt peab.
,, Ma ei oleks arvanud, et ma seda kunagi kellegile räägin, aga olukord lihtsalt sunnib mind ja sa tundud usaldusväärne.'' lausus ta närviliselt juukseid sasides.
Peab tunnistama, et ma olin omadega veidike sassis hetkel, ei osanud midagi oodata. Seega julgustasin Gregorit rääkima.
,, Ma tulin siia kooli paar aastat tagasi. Mingismõttes oleme me sarnased. Mu ema suri autoõnnetuses, kui ma olin kaheksa ja mu isa oli paadunud alkoholik. See ei teinud mu elu lihtsamaks. Sattusin võibolla veidike ''halba kampa'' kellele meeldis kuskil vandes majades turnimas käia. Ükskord ma läksin nendega kaasa, koos nendega oli üks väike poiss, meist noorem, kes kkohutavalt kartis kõrgust. Teised sundisid teda ülevale korrusele minema, kus põrandas oli mitmeid auke. Teised lükkasid teda edasi-tagasi ja nersid samal ajal, lihtsalt kohutavalt, rämedalt irvitasid...'' sõnas Gregor.
Gregor oli seisma jäänud ja lihtsalt vaatas kaugusesse, silmad elutud ja täis kurbust.
Ta jätkas : ,, Sa võid imlselt arvata mis edasi juhtus, ta komistas ja kukkus alla, betoonpõrandale ning suri silmapilkselt. Kõik teadsid, et need poisid oli koos temaga seal majas, kuid keegi ei teadnud, et ka mina seal olin. Poisid rääkisid, et nemad hakkasid juba ära minema, kui kuulsid kuidas ta alla kukkus. Mis muidugi oli vale. Muidugi saadi ka teada, et mina olin samuti seal, kuid see muutis ainult teiste suhtumist minusse, musterõpilasse, kellel kunagi probleeme ei olnud. Pärast seda...mu isa põhimõtteliselt jõi ennast surnuks ja süüditas viimse hetkeni mind oma probleemides. Nüüd ma olengi siin vanema juures, põgenesin sealt, probleemide ja inimmeste eest kes mind altkulmu vaatasid.''
Ma ei osanud midai öelda, kuid miks ta seda mmulle räägib praegu, kas keegi sai veel teada...
,, Sina ei olnud ju lõppkokkuvõttes süüdi, sina ei lükanud teda. Aga kas keegi teab veel?''
Gregor ei vadanud mulle otsagi, vaid lihtsalt vahtis maha. ,, MIna olen süüüdi, ma ei rääkinud kunagi kellegile, et ma nägin, et teised teda lükkasid. Tegelikult asi ongii nii, et hiljuti, kui Andree korraks minu juurde tuli, siis ta kuulis kuidas vanaema minuga sellest rääkis. Ta lubas, et ta ei räägi kellegile, aga...''
,,Aga mis?''
,,Nüüd, esmaspäeval, ta ähvardas mind, et ta räägib sellest kõigile, muidugi vürtsikate lisanditega, juhul kui meie sinuga midagi ette võtmae või sellest kellegile räägime. Aga ma ei kannatakse seda välja kui kõik uuesti hakkasid sellest rääkima, kui kõik teada saaksid..'' sõnas Gregor dramaatiliselt.
,, Nojah, aga kui me po#!?!#eisse ei lähe on juu kõik korras, ''laususin ma lootusrikkalt.
Tundus, et Gregori meelt see ei muutnud.
,, Ei, ma tunnen teda, ta teab et ma ei lähe politeseisse. Ta teeb seda puhtlalt lõnu pärast.''
,, Ei, hoopis mina tean. Ma teen kõik selleks, et välja uurida mis neil täpsemalt plaanis on ja neid peatada, '' tõotasin ma.
Ma ei teagi miks ma seda teen. Mulle meeldib kui maailm on õiglane. Pealegi nad ei terroriseeri ainult Gregorit vaid ka mind. Ma ei lase sellel juhtuda, pealegi, see narkotikumide närk on ohtilk. Pealegi, mul ei tohiks kül hea meel olla, aga Gregor sarnaneb rohkem minule kui ma oleksin arvanud.
Silmitsesin Gregorit ja laususin just kui enese tõestamiseks : ,,Tead ma võin olla ülbe ja enesekeskne, aga ma olen aus. Ja ma pean oma lubadusi''
Gregor hindas mu öeldut.
,, Ma usun sind, aga mida me võiksime ette võtta? küsis ta nagu lootes, et ma nüüd oma lubadusest siiki taganen ja alla annan, aga seda ei olnud mul kavas.
Mõtlesin hetke. ,, Me peaks täpsemalt välja uurima, mis neil plaanis on ja siis selle järgi tegutsema.''
Gregor muigas. ,, Su vanemad töötavad sõjaluuures või?''
Turtsatasin isegi mõeledes, et ma räägin tõpoolest juba nagu mingi luureagent. Veel suurema naeratuse venitas mu näole teadmine, et mu ema on tegelt kokk ja oskab nuge käsitleda.
Siis me jõudsime bussipeatusesse ja kui Gregor nägi, et buss tuleb, lausus ta mulle : ,, Ma tahan sind veelkord tänada.''
,, Ma olen ainult rõõmus selle üle kui ma saan vahepeal natuke pahadega kakelda ja spioneerida, '' ütlesin ma vildaka naertusega ja astusin bussi.
Bussis jäi mu ilme jälle tõsiseks, sest ma ei oleks midagi sellist Gregorilt oodanud. Minu probleemidega pole seotud kellegi surm... Ma ei süüdita ka ennast millegis sellises, ainult üks poolik ninaluu on minu kriminaal registris. Mis siis, et ta tegelikult ei ole süüdi, kuid see võib tõesti piinav tunne olla.
Hetkel mil ma koduuksest sise astusin meenus mulle midagi, mis rikkub täieslikult mu lebotamise õhtu ära. Homseks on vaja teha geografia referaat ja see rikub t'ielikult mu vaba õhtu.
Tõmbasin vihaselt tenniseid jalast kui Märt esikusse ilmus ja mind kahtlustavalt vaatas,
,,mis on?'' pahurdasin ma.
Märt naeratas kavalalt ning ütles siis rõõmsalt : ,, Imelik, ma just tahtsin seda sinult küsida.''
Ohkasin. ,, Mul on homseks geograafia referaat teha ja ma ei ole veel alustanudgi.''
Märt vaatas korra lakke ja mõtles pingsalt. Kui ta nüüd mingi nõmeda naljaga välja tuleb siis ma sõidan talle pasunasse, tegelt ka.
,, Kui sa juhuslikult ei taha oma õhtut geograafia sletsis veeta, siis mul peaks enda vanad referaadid alles olema...Siis on ainult ümberkirjutasime vaev.''
Naeratasin, tundes kuidas päev kohe helgemaks läks.
,, Aitäh sulle, Märt.''

Autori kommentaar »