Difficult.6.Haige inimene. (2)

Mul hakkas süda kohe kiiremini käima ning ma ei osanud midagi oodata. Kündisime söökla kõrval asuva trepi juurde, seal trepi all oli selline koht kus keegi kunagi ei käinud ja seal oli hea rääkida.
,, Nii, mis toimub?'' küsisin ma. Kuigi ei olnud just raske arvata mis teemal ta rääkida tahab.
Gregor vaatas mind veidi hämmeldunult. Mul hakkas endalgi enda veidi tobeda küsimuse pärast piinlik.
Gregor küsis : ,, Ma tahtsin küsida, et kas sa ikka kavatsed midagi selle suhtes ette võtta?''
Ahahh, selles siis on asi. Ma tunnistan, et see tekitas minus natuke hasarti, aga arvatavasti Gregor karsti ja ta ei taah enam peksa saada.
,,Ma ei tea veel täpselt.''
,,Olgu, aga ole ettevaatlik praegu. Nad ootavad kas, me anname neid välja või ei. Varsti võtavad nad midagi ette,'' lausus Gregor veidi dramaatiliselt.
,,Tulevad teevad meiega kukimuki või?'' küsisin ma irooniliselt.
gregor silmitses mind veidi pahaselt, kuid sõnas siis : ,,Ma ei tee nalja, aga eks sa ise tead.''
,,Jah okei, ma teangi.'' ütlesin kiiresti.
Tundsin ennast veidi halvasti, sest ma olin talle ilmselgelt pettumuse valmistanud. Tema oli tulnud siia ja üritanud mind hoiatada, aga mina võtan seda nii kergekäeliselt. Siiski, ma olen talle rääkinud milline ma olen, ma ei hooli tavaliselt teitest inimestest, ma ei suuda. Ma ei muretse teiste tunnete pärast. Kuid nüüd ma muretsesin ja see oli midagi uut.

Ülejäänud koolipäev möödus igavalt või pigem nii nagu alati. Ma sain kül matemaatika uuest osast arust, kuid see ei lohutanud mind ausaltöeldes eriti. Pärast seda ühte korda gregor enam minuga rääkima ei tulnud. Ma ei leidnud põhjust, miks ta peaks nüüd väga pahane olema. No võibolla olin ma temaga jäme olnud... Ilmselgelt see, et minu jaoks on see põnev ja tekitab mõnusat adrenaliini on tema jaoks ohtlik ja mõttetu. Aga ma ei kavatsegi ennast muuta.
Kodus ootas mind järgmine halb uudis. Pärast õhtusööki tuli ema minu tuppa. Ta koputas vaikselt ja astus sisse. Ta vaatas murelikultja aimasin kohe halba.
,, Kas midagi juhtus?'' pärisin ma ettevaatlikult.
Ema naertas mulle kergelt ja luasus siis ,, Otseselt ei juhtunud midagi, aga noh...isa helistas ja ütles, et ta ei tule se kuu koju, jälle., sest...'' - ,,Sest tal on tööl palju teha?'' pakkusin ma vihaselt.
Ema hakkas justkui midagi ütlema, kuid mõtles siis ümber ja pani suu uuesti kinni.
,,Mul on vaja õppida ja...'' kuid enne kui ma jõudsin lause lõpetada oli ema u toast juba kadunud.
Istusin vihast värisedes voodile. Jälle ta ei tule koju, alati on talle töö tähtsam. Ta võtab emmelge ületunde ja on kaua tööl, et ta saaks oma ''karjääri'' arendada. Ta töötab Norras kuid võiks vabalt ka siin töö koha leida ja piisavalt raha tenida. temal on vaja minne uusi väljakutseid otsima, nagu ta ütleb. Ma ei imestaks kui tal seal Norras juba uus naine ja lapsed oleksid.

***

Järgnevad päevad ei möödunud troedalt. Ma magasin öössiti halvasti ja päeval olin magamata ööst väsinud ja pahur. gregor ei tahtnud ikka veel minuga rääkida. Ma läksin igapäevaga järjest närvilisemaks ja iga päevaga hakkas mulle järjest rohkem tunduma, et seal on midagi veel. Asi ei saanud olla ainult selles mis mina talle ütlesin, ta ei ole nii õrna hingega, et ta selle peale lihtsalt solvuks.
Andree ja Robin polnus siiani midagi teinud kuid nad jälgisid meid valvsalt. Gregor ei suhelnud enam ka teistega ja tõmbus järjest rohkem endasse. Ma olin just leidnud inimese, kelleg ma hästi läbi saan ja ta lihtsalt eriab mind. Ma ei näe ju tema sisse ja ma ei tea mis tal juhtunud on, aga ma tahaksin teada. Ka teised tundsid minu vastu rohkem huvi, pärast seda kui ma olin kehalise ajal Andree paika pannud. Samas Andree ja Robin olid ise ka kaks parajjat närvipundart.
Siiski ei tahtnud ma ennem midagi teha kui ma olen uuesti Greogriga rääkida saanud, sest pidvealt kui ma üritasin temaga rääkida siis ta suutis kuhugile ära kaduda. Neid hetki kui me kahekesi jäime oli üüratule vähe.

Neljapäeval peale tunde otsustasin lõpuks midagi ette võtta. Mul ei teki võimalust temaga rääkida. Seega ma pean kuidagi selle võimaluse ise tekitama.
Pärast viimast tundi, milleks oli bioloogia läksin garderoobi ja riiestusin kiiresti. Otsisin pilguga Gregorit. Igalpool sagis nii palju inimesi, et suhteliselt võimatu oleks olnud teda märgata. Kuid siis silmasin teda ukse juures. trügisin läbi õpilaste kuuldes pahaseid hääli enda tagant, kuid hetkel mind tõesti ei huvitanud. Jooksin välja ja hüüdsin emmalduvale Grgeori kogule.
,,Gregor!'' hingeldasin ma.
gregor pööras ümber ja vaatas mind jahmunult. Ta hakkas näritsema ning kogeles : ,, Oi, Reena, ma hakkasin just minema...'' - ,,Kuhugi sa ei lähe, ma olen terve nädala üritanud sinuga rääkida.''
Hingasin sügavalt ja vaatasin teda. Tundus, et ta loobus sellest tobedast teesklemisest ja vajus pingile. Kõndisin vaikselt tema kõrvale. Samal ajal palavikuliselt mõeldes.
,,Gregor, kas kõik on korras?'' küsisin ärevalt.
Ta meenutas mulle mind ennast paar kuud tagasi.
,,Kas sa hoolid? küsis Gregor järsku mulle pinevalt silma vaadates ja puurides.
Ma...nooo, miks selline küsimus?''
gregor vahtis mind sellise zombie pilguga ja lausus : ,, Ma üritan aru saada, miks sa siin oled? Sa oled mulle üritanud selgeks teha, et sa ei hooli.''
Gregor oli tabanud naelapea pihta. Miks ma siin olen? Ma olen hiage inimene, ma ei suuda hoolida. Kui ma nüüd sada prontsenti aus olen, siis see mis mind siia ajendas siia rulema ei olnud hoolimine Gregori vastu. Ta tundus tore, aga ma ei suuda temast hoolida. Ma olen siin puhtast uudishimust.
,, Sa tahad, et ma aus oleksin, eks? pakkusin ma.
,, Oleks palunud kül.'''
Ma ei taha kellegile mitte kunagi hiaget teha. Mul lihtsalt juhtub seda pidevalt.
,,Sul on õigus, ma ei hooli. Ma ei suuda.''
gregor vaatas maa ja küsis siis vaikselt minult : ,, Aga miks sa siis siin ikkagi oled?''
Ohkasin. ,, Sest sa oled tore ja sa ei pea mind hulluks. Sest ma olen uudishimulik ja tahan teada, mis sul juhtus. Mind huvitab.''
Gregor vaatas mindsüngelt samal ajal vildakalt muiates. ,, See, et sa ei hooli, on täiesti kama. Sa oled siiski inimene, keda ma tunnen, et saan usaldad. Sa oled ustav. Ja ma luban, et ma õpetan su inimestest hoolima.''
Astusime kooli hoovist välja. mina samal ajal suutmata mõelda, mis nüüd saab. Tundub, et vähemalt üks inimene siin planeedil usub minusse.

Autori kommentaar »