Difficult.5. Reetur (4)

Varsti tuli ka buss ja ma istusin peale. Vaatasin kella ka 20.09. Pagan, ema on kindlasti hüsteerias juba. Peale seda koolivahetust on ta mul kiivalt silmapeal hoidnud, et ma kuskile uitama ei läheks õhtuti ja hoiaksin vanadest harjumustest eemale. Mul oli kuus vastamata kõnet. Just tollel hetkel sai mu telefon tühjaks. Nüüd jäi üle ainult oodata, kuni ma koju jõuan.
Ma olin vaevalt üle ukseläve jõudnud kui ema mulle pooleldi vihaselt pooleldi murelikult vastu tormas.
,, Kus sa olid? Reena, me leppisime ju kokku, et sa ei lähe õhtul välja!'' hüüdis mu ema pahaselt.
Ma mõtlesin, et kodurahu huvides on parem talle mitte meelde tuletada, et me ei leppinud kokku vaid tema ütles mulle, et nii hakkab olema.
Hakkasin teda rahustama. ,, Ma aitasin ühel klassiõel füüsikat õppida, '' ütlesin kiiresti, ,, aga mul sai telefon tühjaks. '' Mis oli ka tõsi.
Ta hakkas vist rahunema ja ütles : ,, Okei, aga järgminekord ütle mulle ka. Aga muidu mul on hea meel, et sa uusi sõpru omale leiad. Süüa tahad?''
,, Jah muidugi on, ei mul on kõht täis, ma lähen üles,'' õtlesin kiiresti.
Jooksin kiiresti trepist üles oma tuppa ja viskasin voodisse pikali. Peab tõdema, et täna oli nii mõndagi tavalise reede kohta juhtunud. See narko asi on kül midagi, mida ma ei oleks Andreest ja Robinist uskunud. Nad tunduvad sellised, kes koolis on hullult kõvad vennad, aga kuskile mujal mitte. Ma tõesti imestan, et nad julgesid. Ma pean välja uurima, mis neil plaanis on, isegi kui Gregor mind ei aita. Ma san isegi hakkama.
Hüppasin laualt püsti ja haarasin laualt arvuti. Loisin MSNi sisse ja kohe hakkas Stig minuga rääkima.
stigjjou says : Reena, ma kohe seletan.
Reena says : mind ei huvita, -.-
stigjjou says : oot, see ei ole nii nagu tundub
Reena says : sa tegid täna midagi sellist, mida ma ei oleks ealesgi sinult oodanud, reetur

Logisin kohe välja. Muidu oleks ma lihtsalt jälle vihastanud. Sellel pole mõtet, ma juba olengi vihane. mida ta endale õige ette kujtab, ah? Ta on koguaeg rääkinud, et narkootikumid on nõmedad ja väga ohtlikud. Ta lubas ka, et ta võtab minua ühendust kui ma olen uude kooli sisse elanud. Midagi sellist ei oleks ma oodanud.
Ma vajusin tagasi voodile. Stig oli mu parim sõber Tänu temale suutsin ma olla selline nagu ma olen. Mind solvati ja ka kiusati eelmises koolis. See kogunes minu sisse, kuid ma siiski suutsin sellest üle olla ja pea püsti hoida. Tänu Stigile. Nüüd ma tundsin ennast nõrga ja jõetuna. šokk levis üle mu keha. Tegi liikmed jõuetuks, pani keha värisema ja hääletud pisarad mööda mu põski voolama.

***

Laupäeva hommik möödus udus. Kuna ma öösel eriti magada ei saanud olin ma terve hommiku unine ja mossis. Muremõtted võtsid võimust ja mida rohkem ma mõtlesin seda halvemaks mu tuju läks.
Pärast hommikussöki marssis Märt mulle trepil vastu.
,, Hei, kellgil on lühike öö seljataga või? '' küsis Märt kelmikalt.
,,Tead, ära üllata, eks, '' porisesin ma.
Märt vaatas mind kavalalt, nüüd tuleb ta nagunii mingi hiilgava teooriaga välja.
Seda ta ka tegi : ,, mingid probleemid poistega?''
Vaatasin teda põlglikult. ,, Tulid oma abi pakkuma või?'' irvitasin ma.
,,Muidugi! '' lausus Märt kohe.
Jätsin pettunud Märdi trepile seisma ja läksin oma tuppa. Mõeldes, et mida ma teeksin kui mul ei oleks vennat kes suudaks mind iga päev kas või korra naerma ajada.

Nädalvahetus möödus kiiresti, kiiremini kui ma oleksin arvata osanud. Võibolla selle tõttu, et ma hoidsin ennast pidevalt tegevuses. Koristasin põhjalikult oma toa ära, minu puhul midagi erakordset. Käisin rulluiskudega sõitmas, mida ma ei ole samuti ammu teinud.
Ilmselt selle tõttu olin ma esmaspäeval ärgates üpriski rahulik ja suutsin selgelt mõelda. Siiski, kui ma tõusin tegeutsesin ma rutiinselt ja monotoolselt, mõtlemata mida ma teen. Isegi Märt ja ema panid seda tähele. Üritasin olla selline nagu tavaliselt, aga milline olen ma tavaliselt? Küsisin ma endal, lillade pealtega tenniseid jalga ajdes. Ma olen ülbe, enesekeskne, pahur ja otsekohene. Kindlasti mitte hea inimene.
Kooli jõudes mu juuksed tilkusid ja tagi oli läbimärg. Tõesti palju tõotav algus sellele nädalale. Vahetasin riided ja suundusin kirjanduse klassi poole. Oma üllatuseks avatasin, et klassi ees oli päris palju inimesi. Brenda, Kadri, Helena, Karl, Mario, Johanna ja ka Robin. Vaevalt ta siin midagi ütlema hakkab, rahustasin ennast. Heitsin pilgu Robini poole. Tundus, et ta oli otsustanud mind süstemaatiliselt jälgida.
Kui tund algas jõudsid kohale kõiik, kaasaarvatud Robin ja Gregor. Kirjanduse õpetaja on kolmekümne aastane üksik naisterahavas kes riietub kehvalt ja odavalt. Hetkel kui Gregor klassi asutus heitis ta mulle aid ühe kiire ja emotsioonitu pilgu. Justkui ta oleks teinud seda kogemata, aga see ei olnud kogemata.
Tund venis kohtutvalt ja kui vahetund hakkas tuli Gregor minu juurde.
,,Meil oleks vaja rääkida.''

Autori kommentaar »