Difficult. 2. Kangelane. (4)

Järgmine päev algas igas mõttes paremini kui üksi päev viimase paari nädala jooksul. Nüüd ma mõistan seda, et hea uni teeb tuju rõõmsaks. Ja ta teebki, sest kui ma hommikul trepist alla kööki jooksin oli ka Märdile üllatuseks, et ma nii rõõmsalt siin ringi karglen.
Me elame väikses nelja toalises majas. Minu ja Märdi toad on üleval, ema tuba on all. Mu isa töötab juba kaks aastat välismaal ja käib vaid korra kuus kodus. Vaatasin rõõmsalt Märdile otsa, Ta istus seal köögitoooli peal nagu õnnetusehunnik endal juuksed peas sassi ja silmaalused lillakad.
,, No, Märt, sa võibolla ei taha seda teada, aga sa näed selline välja, et sa magasid tänaval.'' laususin ma irvitades.
Märt oli õks neist inimestest kellega ma ka enamasti hästi läbi sain, minu venna.
Ta põrnitses mind altkulmu ja sõnas vaikselt :,, Ma pean hakkama minema,'' Ta tõusis püsti ja kooberdas oma toa poole. Turtsatasib kui mõtlesin, et tal on võibolla raske öö olnud, ega see alkohool nalja asi ei ole.
Ema tuli ka kööki ja tegin süüa, sõin kiireasti kõhu täis ja läksin üles et võtta kott ja vahetada riided. Alates sellest sügisest olio ema käskinud mul oma riietumisstil ka veidikene muuta. muidu ma käisin selliste veidi ''raskepärasemate'' ja tumedate riitega. Aga ema arvas, et tavalisem riietumistiil aitab mul parmini hakkama saada ja uude keskonda sulanduda. Ning et mul endal on ka niimoodi parem. Ega ikka ei ole kül, aga ma ei taha olla eriti silmapaistev nüüd. Seetõttu lasin nüüd mustalvärvil maha kuluda ja mu juuksed on taas mu enda loomulikku tumepruuni tooni ja ei ole enam sellises soengus ka.
Võtsin nukralt kapist sinised teksad ja lilla pluusi ning suundusin all korrusele. Koolis käisin ma jala, kuna väga kaua ei olnud kõndida vaja. Kooli jõudes oli kell alles vähe. Ma pean tunnistama, et see oli üks väheseid korda mu elus, kus mul tõesti sees värisema lõi. See mida ma eile seal koolis olin neile tüdrukutele olin öelnud on juba kindlasti üle kooli levinud. Kui mitte üle kooli, siis meie klassis teavad sellest kindlasti kõik juba ja minusse hakkatakse suhtum kui mingisse probleemsesse teismelisse. Kuigi keegi pole väitunud, et ma just sedaq ei ole...
Panin riided garderoobi ja hakkasin vene keele klassi poole kõndima. Lootsin südamest, et seal kedagi ei oleks. Klassi ette jõudes nägin seal, aga seismas inimesi. Need olid Mario kes on selline natuke imelik poiss, mingi siuke leiutaja. Käib koguaeg mingite imelike prillidega ringi.
Siis olid seal kaks türukut Johanna ja Brenda. Johanna oli ka siuke vaiksem, käis ringi meie klassist nende Marina ja selle Anniga. Üldiselt ei tea ma neist väga midagi, igatahes on nad normaalsemad kui mingi tibid. Brenda on tõeliselt ilus tüdruk, tundub olevat siuke endast suhteliselt heal arvamusel,, aga miks ta ei peakski. Tal on minu teada head hinded, ta on tõeliselt kena ja meeldib paljudele poistele, vähemalt pole ta siuke hull bitch.
Varsti tulid teised ka, aga üritasin hoida madalamat profiili, igaks juhuks.
Vene keel ja keemia möödusid vaikselt ja töiselt, mul oli endalgi piisavalt õppida selleks, et muud mõtted ei saaks võimust võtta. Alles enne nejandat tundi, siis kui hakkas kehaline oli aega muudeks mõteteks. Ma ei olnud siin koolis veel kehaliste teinud kuna ma tõmbasin suve lõpus omal selja ära ja nüüd sai mu vabastus läbi. Kehalises olen ma alati he olnud, olen eluaeg tugev olnuu ja kiiresti jooksnud. Nii et seda probleemi, et ma oma margi maha teeks, ei peaks tulema.
Alles siis kui tund algas teatas õpetaja, et tund tuleb koos poistega täna, et me hakkame mingit korpalli ja saalihokit mängima. Võib kolm korda arvata, kas ma ootasin seda.
Hakkasin just oma võistkonna juurde minema kui Andree jalutas irve näol minu poole, ta oli suhteliselt minu pikkune, ehk siis umbes 170 cm kuid siiski ei tahtnud ma teada mida ta nüüd ütlema tuleb.
,, Tsau, no räägi siis mulle ka mis probleemid sul olid?'' küsis Andree ise muiates.
Vaatasin teda tuima näoga, üritades mtte vihaseks saada ja samal ajal palavikuliselt mõeldes mida tarka ma nüüd ütlema peaksin. ,, Probleemid? Kas mul on mingid probleemid?''
Ta ei sattunud kordagi segadusse ja küsis kohe uuesti : ,, No Ke.. mulle öeldi, et sa tulid siia kooli seepärast, et sul olid mingid probleemid ja ma tahaks teada, et mis probleemid siis?''
Inimei kogunes järjest rohkmemeie ümber ja nende kõigi silmad piidlseid mind. Vastik, vastik, vastik. mis ma nüüd ütlen, aah.
,, Esiteks, ma tean, et Ketlin ütles sulle seda ja teiseks. Miks peaksid minu oletatavad probleemid sind huvitavma?'' küsisin aeglaselt.
Andree tegi suurde silmad ja ütles : ,, Valetasid siis Ketlinile või? Ma lihtsalt olen nii sõbralik, et mind huvitavad teiste probleemid.''
Inimesed ümberringi hakkasid parastavalt naerma. Vaatasin teda, nüüd ei suutnud ma enam rahulikust teeselda. Ja ütlesin juba paar kraadi valjemalt ja vihasemalt : ,, tead, avalda oma sõbralikust kellgile teisele. Jah, mul võib ju mingied probleeme olla, aga see pole absoluutselt sinu asi, '' urisesin läbi hamaste ja astusin sammu lähemale,,, Seega ma sinu asemel hoiaks oma suu kinni, eks.''
Kuulsin kuidas osad poisid heakskiitvalt vilistasid, kui ma minema kõndisin. Ülejäänudkooli päeva ei öelnud keegi mulle enam mitte midagi. Ma lootsin, et olin saautanud selle, et nad saavad aru, et minug ei ole mõtet jamada. Samas tuleneb sellest ka see, et kõik hakkavad arvama, et ma olen mingi hull psühhopaat ja keegi ei julge enam minuga rääkida.
Pärast viimast tundi garderoobi juures kui ma uksest välja astusin hüüdis keegi mu nime. Pöörasin ennast ümber ja seljaa taga seisis lühike helepruuni hobusaba ja suurte roheliste silmadega tüdruk, minu uuest klassist, Kadri.
Ta vaatas mind ettevaatlikult justkui kartes, et ma hakkan kohe karjuma.,, Ma lihtsalt tahtsin öelda, et see mis sa keka ajal tegid. See oli sinust julge ja keegi tüdrukutest ei julge talle eriti vastu hakata.'' sõnas türduk vaikselt naeratades.
Vaatasin teda üllatunult, kuis vastasin kiiresti : ,, Ee, ma tänan. Aga nii juu peabki, ma ei lase tal lihtsal ennast äriitada ja mõnitada.''
Tüdruk muigas. ,,Teised lihtsalt ei ole nii julged, aga minuarust pole vahet miks sa siia kooli tulid.''
Üritasin mitte väga üllatunud nägu teha ning ütlesin talle tsau ning hakkasin bussipeatuse poole kõndima. Väga huvitav, Kadri on suht selline vaikne, aga ta on algusest peale üks normaalsemaid tundunud. Kuid siiski... Samas mõtlesin ma koju jõudes, nüüd ma võin vähemalt kindel olla, et üks inimene siit klassist mind ei vihka.

Õhtul logsin MSNi ja nägin, et suhteliselt paljud klassikaasased on ksukilt mu MSNi välja võlunud, võibolla klassilistist. Kohe hakkas Kiur mminuga rääkima. Mis oli suhtliselt ülltav.
kkiur says : tsau, kle mul sulle üks jutt
Reena says : no mis?
kkiiur says : noo kui sa koolis seal Andreega terevmee#!?!#esid siis ta pärast riietusruumis teiste poistegga rääkis, et kavatseb sulle mingit moodi kättemaksta.
Reena says : eee, mis ma sinuarust tegema peaksin siis nüüd, andeks paluma v? -.-
kkiur says : mkm, lihtsalt Andree on kõigeks valmis just in case.
Reena says . tulid mind hoitama siis v? o.O ma ei kavatse kül nüüd peitu joosta
kkiur says : ei sa ei peagi, just sayin, aga targem oleks ettevaatlik olla, tahtsin sid lihtsalt hoiatada (:
Reena says : no okei, ma tänan.

logisin MSNist välja, vägagi ootamatu, et Kiur seda ütlema tuleb... Võibolla on see mingi kokku mäng. Kas ma olen kõigi silmis mingi kangelane valmis nüüd või? Igathes kui homme hommikul üritab keegi mulle jalga ette panna, siis mina olen valmis.

Autori kommentaar »