Difficult. 1. Uus algus. (2)

Heihei, nii hakkasin siis uut järjekat, kirjutama üle pika aja. Ei tea mis sellest kül välja tuleb, aganoo loodan, et meeldib (:

Kell tiksus nii aeglaselt, et mul tekkis tunne, et see on seisma jäänud. Vaikust lõhestasid peale kella tiksumise ainult pastakate krabin paberil ja õpetaja aeglased ja nohisevad hingetõmbed. Tundsin, et kui ma pean veel selles umbes ja paksult ajalugu täis ruumis viis minutit olema siis mu aju lõhkeb. Kontrolltöö oli mul ammu tehtud, seega jäi üle lihtsalt kella vahetundi oodata.
Kaks minutit veel. Kõht koriseb ja pea on mingied nõmedaid aastaarve täis. Üks minut veel. Ka teised õpillased tõstsid pea ja vaatasid - osad murelikult, osad rõõmsalt - kella poole. Kuni Robin mu mõtted peatas ja hüüdis üle klassis : ,, Oi, kuulge, kas meil tuleb söögikas ju! ''
Tobeda lillelise kleidiga ajaloo õpetaja vaatas teda tapva pilguga, kuid keegi ei teinud sellest enam välja ja sahmimine hakkas pihta. Ma viisin töö õpetaja lauale ja just siis helises kell. Võtsin laulalt oma koti ja kõndisin reipalt söökla poole, kõht oli tõesti tühi. Varsti tuhisesid teised minust mööda ja jooksid söökla poole.
Võtsin söögikandiku ja kõndisin söökla teise otsa, oma tavalise koha juurde. Ma sain ainult paar minutit oma kartulivormi nautida kui kõrvallauda tulid kolm meie ja kaks paralleelklassi poissi. See ei tõota head. Siia kooli saabumisest alates selle aasta algusest kuni tänaseni, ehk siis septmebri lõpuni ei olnud minusse just kuigi hästi suhtutud. Inimesed vaatavad mind sellise pilguga nagu ma oleks mingilt teiselt planeedilt. Peaaegu kuu aega on möödas ja ma ei ole leidnud, et see kool oleks palju toredam kui mu eelmine.
Robin ja Andree vahtsid järjepidevalt minu poole ja sosistaid midagi omavahel. Ma ei ole selle kolme nädalaga siin kül kedagi eriti tundma õpppinud, aga nad ei tundunud eriti normaalsed.
,,Kuule kas oled koguaeg vait või ainult koolis?'' hüüdis Andree mulle.
Ausõna, see on suhtleliselt ükskõik mis nad sea ütlevad, aga see ajas mul sees kõik keema. Ma suudaksin nad vabalt paika panna, ka nii, et nad mind enam kunagi tülitama ei tuleks. Kuid see ei ole hea mõte, eriti nende endi pärast ja ma lubasin, et ma üritan nüüd oma viha rohkem ta#!?!#eda.
Tõusin lauast püsti ja hakkasin ära kõndima, üritades kõigestväest rahulikuks jääda. Õudne tahtmine oli tagasi minna ja karjuda neile näkku kõik mis minusse viimase kuu ajaga oli kogunenud, aga see vist ei oleks hea mõte. Viisin nõud ära ja rahunesin aega mööda. Ma olin endale sisendanud, et selles koolis hakkab see uus algus ja kõik hakkab hästi minema. Htekel tundus kõik hoopis teisiti.

Ülejäänud päev möödus sündmuste vaeselt. Nagu alati. Füüsikas oli tunnikontroll, mille oleksin ma vabalt võinud viie saada, juhul kui ma oleksin eile õhtul õppinud, aga seda ma ei teinud.
Pärast tunde istusin garderoobi juures pingil ning ootasin bussi. Osad olid juba ära läinud, kuid paljudele meeldis peale tunde niisama koolis olla ja ringi hängida. Tundsin jällegi, et ma ei sobi siia...
Järsku tuli tüdrukute kamp minu juurde. Nende seast ilmselt julgeim hakkas rääkima : ,, Sina, Reena onjuu. Miks sa muidu meie kooli tulid?''
Kõik vaatasid mulle selliste nägudega otsa, et noh, ütle nüüd midagi.
,, Miks te seda alles nüüd küsima tulete. Ma käin siin koolis juba kolm nädalat.'' küsisin ma. Lootes, et selle peale ei tule kohe mingit sõimulaviini.
Ketlin vaatas mind üllatunult ja sõnas siis : ,, No sa hoidsid oma ette ja tundus, et no...Igatahes nüüd me küsisime.''
Olgu, tunfud, et mul eiole mingit mõtet hakkata valetama, kunagi tuleb see ikka välja.
,, Olgu, mul oli vanas koolis probleeme,'' ütlesin ma nii rahulikult kui vähegi suutsin.
Nad mõtlesid hetke ja sosistasid midagi.,, Aga mis probleemid sul siis olid?''
Kurat, ikka nad küsivad, tibide kari.
,, Igasugused,'' laususin ma napisõnaliselt ja tõusin püsti öeldes : ,, Mul läheb buss.''
Kõndisin kiirel sammul uksest välja üle tee bussipeatusesse. Nii, nüd on see siis tehtud, homme kui ma kooli lähen hakkvad kõik uurima, et mis probleemid mul siis ikkagi olid. Ma isegi imestan, et nad enne midagi küsinud ei ole. Kas ma nägin siis nii hirmutav välja, et nad ei julenud enne küsida...ei tea.
Buss tuli ja ma astusin sisse, kõndisin kõige taha ja istusin. Hkkasin kotist kõrvaklappe otsima, kuid siis meenus, et need olid juu laua peale jäänud. Tänane päev kisub järjest nõmedaks mõtlesin koti lukku uuesti kinni pannes.
Sellest sügisest pidi algama täiesti uus elu. Ema oli mulle kevadel öelnud, et nii see jätkuda ei sa ja sa pead hakkama oma elu muutma. Praegu ma seda üritangi, aga see ei taha eriti õnnestuda.
Praegu on mul küsil üheksas klass, põhikooli lõpp. Ma ei oleks tahtnud niimoodi põhikooli viimaseks klassiks kooli vahetada, aga muud võimalust ei jäänud. Probleeme oli ka enne, kuid kaheksas klass oli tõeline katsumuste rada. Minu jaoks võibolla mitte, kuna ma olin iga teine nädalavahetus maani täis. Kuid mu ema oli kevadeks närvivapustuse äärel. Kõik algas sellega, kui ma mingi hetk ei suunud end kontrollida kui maa vihaseks sain. Kõik mu sees läks otsekui keema ja ma ei mõelnud enam selgelt, nagu oleksid narkouimas. Ma tegin vihasena plju mõtlematuid asju. Jah, ma olin isegi vägivalde, kuid midagi hullu ei juhtunud. Kõige hullem oli see, et ma kuskil kaheksanda klass poole peal virutasin ühe poisi ninaluu puru. See võib kõlada jõhkralt, kuid ma ei saanud midagi teha. Nojah, liigne joomine ilmselt ei aita, aga nüüd ma võtan mingied tablete kui mul väga halb hakkab. Mitte, et see mulle meeldiks, aga ma pean oma ema kuidagi maha rahustama. Kaheksanda klassi lõpuks oli mul ka hinnetest nii suva, et ma oleks peaaegu vene keeles ja füüsikas suvetööle jäänud. Just sellpärast ütles ema, et ma pean kooli vahetama ja, et see ei saa enam nii jätkuda. Tgelikult olen ma täiesti võimeline viitele õppima. Ma olin lihtsalt kogu maailma ja ka iseenda peale nii vihane, et ma ei leidnud vajadust õppimiseks.
buss peatus minu peatuses ja ma hüppasin kiiresti püsti ning astusin bussist välja. Sealt oli veel umbes pool kilomeetrit kõndida ja kui ma lõpuks koduni jõudsin hakkas vihma sadama.
Õhtu möödus suhtleliselt igavalt. Ma elan koos ema ja pool vennaga, kes on seitseteist ehk siis minust kaks aastat vanem, aga tema täna õhtul koju ei jõudnudki. Emal oli mingied töö assju teha ja ma mõtlesin, et võiks üks õhtu ka korralikult õppida. Õhtul käisin veel arvutis ja läksin vara magama, et olla valmis kõigeks, mis mind homme koolis ootab.

Autori kommentaar »