Finale fiato.19.Puhas südametunnistus. (6)

Sisemus lõi krampi. Nad olid leidnud kirja... Siia maani oli säilinud minus imepisike, tilluke lootuse kübeke, et Simon ei teinud seda ise. Nüüd polnud enam midagi loota.
Hingasin sügavalt sisse ja ütlesin summutatuld häälel : ,, Jah, ma kohe tulen.''
Kuulsin kuidas ukse taga saamud minema kõndisin.
Tõusin püsti j astusin paar sammu. Mul oli selline tunne,et ma kukun kohe ümber. Toetasin käed põlvedele. Kogusin ennast, tegin ukse lukust lahti ja kõndin Simon toa poole, tundes kuidas iga sammuga läheb pilt mu silme ees aina udusemaks.
Jõudsin sinna, astusin uksest sisse ja sulgesin selle aeglaselt. Vahtsin kangekaelselt maha, selleks, et mitte näha Simonit, teda lamamas... Huhh, pidin rahunema, sest ma tahan väga teada millega ta seda kõike põhjendab.
Vaatasin teiste poole, Claire' il oli käes avamata ümbrik. Mille peale oli kirjutatud : Palun lugege.
Istusin Ricky ja Marielli kõrvale voodile. Danny seisis tikksirgelt laua kõrval ja Claire istus toolil, vaikselt kirja avades. Lõpuks ta sai selle kätte. Mul tõusid ihukarvad püsti ja süda hakkas nii meeletult taguma, et ma lausa hingeldasin. Danny pani käe ümber mu piha, kuid see ei teinud asja paremaks.
,, Okei, ma nüüd siis loen," lausus Claire vaikselt.

Sõbrad,

Seda kirja kirjutades tahaksin ma kõik aeglaselt ja rahulikult ära seletada. Ilme kiirustamata, ma tahan, et te mõistaksite.
Alustuseks peaks vist ütlema, et mul on tõesti väga kahju. Ma ei saa öelda, et ma oleksin rõõmus kui te selle pärast kannataksite. Ma oleksin õnnelik kui teaksin, et te mind armastasite. Aga ma ei taha teile põhjustada kusutmatut ja piinavat valu.
Ma tegin tagasipöördumatu otsuse, kuid ma ütlen, et kui ma polek seda teinud oleks si võinud lõppeda as palju hullemini. Meie kõigi jaoks. Minu vanemate surm oli viimane piir, nemad olid minu jaoks maalimas kõige tähtsamad inimsesed. Ma jäin neist ilma ja osaliselt enda süül. Just see mind piinabgi, nende valu ja kannatused. Ma oleksin pidanud tedma, kui ma oleksin veidi varem jõudnud... See mõte lihtsalt ei anna mulle rahu. Ma ei saa niimoodi edasi elada.
Minu lõppemtu kurbus oleks ka teid muutnud sellisteks kivistunud zombideks. Ja see on viimane asi mida ma tahksin. Ma ei taha rikkuda ära ka teiste inimeste elusid, eriti teie omasid kes te olete minu ainukesed sõbrad.
Kuid oli ka teine põhjus. Alati on räägitud, et armastus rikub elusid ja purustab südameid. Nii juhtus ka minuga, ma armusin. Ma kahtlustan, et see inimene seda ise ei tea. Jah, ma olin sinuse armunud, Lena. Peaegu sellest hetkest kui sa meie juurde tulid. Nii hea, aus ja tohutult usaldusväärne inimene. Sina mind ei armata, ma tean seda. Kuid nii see juba ükskord on. Mu armastus sinu vastu oli nii suur, pöördumatu ja siiras. Kõik see mis toimus minu vanematega ja siis veel sina... Igakord kui me olime kahekesi kskil ühes ruumis terve mu keha hõõgus. Süda põles. Oleksin tahtnud seda kõvasti kogu maalimale karjuda. Kuid sellel ei oleks mingit mõtet olnud. Sest ka sul, Lena, on oma saladus.
Ka sina olid armunud, kuid ei öelnud seda kunagi välja. Sa ei öelnud seda sellele inimesele, sest teadsid, et temalt ei ole oodata vastuarmastust, täpselt nagu mul sinuga. Kuid sa oled tugevam isiksus kui mina. Ma ei rääkinud kunagi kellegile su saladusest ja ainult mina olin nii tähelepanelik ja märkasin seda.
Ma loodan südamest, et sa ei tunne ennast selle pärast süüdi Lena. Kuid teades sind ja sinu siirust ja ausust olen ma kindle, et sa põled praegu süümepiinades. Kuid sa ei ole minu lollis aremastuses süüdi. Need kaks asja andsin mulle tõuke, ma ei taha elada igavesti õnnetult. Loodan, et satun kuhgi paremasse paika.
Nüüd te siis teate. Lõpuks ometi sain kõik ära rääkida, nüüd on ul puhas südametunnistus. Ma vähemalt loodan.Ma loodan, et mäletate mind alti kui head sõpra.
Ma armatan sind, Lena, palun ära unusta mind kunagi.

Mul on südamest kahju,
Simon.

Simon oli surnud. Finale fiato. Tema viimane hingetõmme.Claire pillas kirja lauale, pisarad voolasid mööda ta põski. Ka minul voolasid lõppematud pisarad. Kõrvetasid mu nahka. Mus üda tahtis lõhkeda, süümepiinadets, kurbusest ja suurest suurest armastusest.

Autori kommentaar »