Finale fiato.18. Surm tuleb ja võtab. (6)

See oli jube. Simon istus voodil, pea käte vahel.Ta värises ja ma tundsin, et paeksin minema ja teda lohutmama. Kuid kas ta üldse tahaks, et ma üldse tuleksin ning teda lohutaksin. Astusin sammu üle ukseläve, kuid Simon ei reageerinud sellele kuidagi. Seisin seal mitu minutit enne kui suutsin edasi kõndida.
Istusin Simoni kõrvale voodile.
,,Tead, Lena, asi olegi selles, et mina oma vanemad kaotasin. Ma reetsin nad. Ma olin nii tähelepanematu kui ma oleksin varem märganud ja asjale pihta saanud oleks nendega praegu kõik hästi, " lausus Simon pead tõstmata.
Vaatasin tema poole meeleheitlikult oodates, et ta ´mulle otsa vaataks.
,,Aga sa ju ted, et see ei ole sinu süü, Simon! Sinu vanemad olid need kes sulle midagi ei rääksinud. Ilmselt ei tahtnud sind ohtu seada.'' ütlesin ma kiiresti.
,, Jah, võibolla tõesti. Kuid siiski, ma ei suuda selle teadmisega elada," ohkas ta meeleheitlikult ja tõstis lõpuks pea. Ta ei olnud nutnud, kuid ta ererohelised silmad olid tühjad ja kurvad, täis meeleheidet ja ahastust. Oleksin tollel hekel teinud midaiganes, et seda kohutavat ilmet tema näolt pühkida. Mulle endalegi valgusid pisarad silma.
,, Ära ütle nii..." sosistasin ma.
,, Sa oled ainus kes on julgenud tulla minuga rääkima."
,, Teised lihtsalt ei taha sind häirida, me arvasime, et sa tahad arvatavasti üksi olla," asusin ma kiiresti teiste kaitseks välja.
Ta vaatas mind mõtlikult. Ning muigas siis kergelt.
,, Mis on?" küsisin ma kiiresti.
Simon naeratas veel avalamalt ja see tegi mulle ainult head meelt, lausudes : ,, Sa oled teistest nii erinev, sa oled heatahtlik ning tohutult lõbus. Ma tean, et sa ütled, et teised on kõik samasugused, võibolla ongi. Sa lihtsalt tundud teistest siiki veel teistsugune.''
See pani kohe mõtlema. Tereve selle aja mis ma siin nende juures olen elanud, pole ta kordagi midagi sellist mulle öelnud. Aga tore kui vähemalt keegi minust hästi arvab.
Nii me istusime seal veel vaikides päris kaua. Team mõtles ja mina mõtlesin. Lõpuks läksime koos alla sööma. Õhtusöök oli kõvasti pigmevabam kui muidu, isegi Simon ütles vahetevahel sõna sekka.
Pärsat õhtusööki vaatasid teised telekat ja Simon läks üles oma tuppa. Mina ei teadnud mida teha. Ma ei viitsinud absoluutselt telekat vaadata. Oleksin tahtnud minna üles Simoni juurde, aga kas ta üldse tahab minuga koos olla? Hoidsin ennast tagasi ja istusin koos teistega all elutoas. Kuskil tunni aja pärast läksin siiski üles. Jooksin trepist üles otse Simoni tuppa. Koputasink, kuid keegi ei vastanud. Astusn vaikselt sisse. Mul süda jättis ühe löögi vahele. See oli kohutav, jube.
Simon lebas põrnadal pikali, süstal lebas tema kõrval maas. Tardusin ukse lävele. Pisarad voollasid üle põskede. Kõrvetasid mu huuli. Ma värsisesin üle keha, kuid ei suutnud sammugi lähemale astuda.
Lõpuks vabanesin tardumusest ja jooksin tema juurde.
,, Simon, Simon ei, ärka ülse soigusin ma. Laskusin tema kõrvale põrandale ja pöörasin ta näoga minu poole. Ta silmad olid pärani lahti ja vahtisid tühjalt kaugusesse. ,,SIMON!'' kriiskiasin ma meeleheitlikult aina juurde voolavad pisrad muutsid mu vaatevälja uduseks. Kuulsin samme Ja teised jooksid tuppa. Rick maanuds Simoni kõrvale ja katsus ta pulssi. Siis aatas ta teistele otsa ja lausus ehamatanult : ,, Teda pole enam.''
,,EI!'' karjus Claire ja vajus Simoni kõrvale.
Mulle tundus, et seal toas ei oleks olnud inimest kes ei nutnud. Rick vaatas sütalt ja ütles, et seal sees oli mingi mürk. Ja rohkem ei olnud mul vaja kuulda. Jooksin õhku ahmides toat välja. Otse vetsu. Sisse jõudes panin kohe ukse lukku ja vajusin vanni ääre peale istuma. Pisarad voolasid meeletult. Kuidas ta võis ni teha? Hommikul oli ta isegi päris rõõmus juba. Oli seal kaua. J ärsku koputas keegi uksele.
Kuulsin häält : Eee, Lena? Me leidsime mingi kirja mille Simon jätnud oli, kavatseme selle ahti teha. Äkki tuleksid välja?

Väga kurb osa, tean. Kommenteerige!!!!