Finale fiato. 17. Pisarad. (6)

Majast välja astudes langes ka minu enesekontroll. Pisarad pääsesid valla ja voolasid aeglaselt üle põskede. Peitsin näo dressika kapuutsi varju ja ürsitasin rahuneda. Keegi ei julgenud sõnagi öelda. Simon kõndis, selg rikksirge auto poole. Kui me sinna olime jõudnud haaras Simon telefoni ja helistas po#!?!#esissse ja kiirabisse. Ta teadis,et midagi ei anna enam teha, aga meil ei olnud milleigia seletada miks me seal olime, seega ei saanud me ise surnukehadega midagi teha.
Me ei hakkanud kohe minema, Simon lihtsalt seisis seal veidike ja siis me läksime. Enne kui po#!?!#ei kohale jõuab. Sõit oli väga vaikne. Simon ei öelnud midagi ja kuna oli pime siis ma ei näinud ka midagi. Aga ma olin kindel et Simon nutab. Sõit venis pikale ja piinavad mõtted ei andund rahu. Mis siis kui oleksime varem jõudnud? Issand, ma ei tohi nii mõelda. See on vale. Ma ei oleks saanud midagi teha.
Koju jõudes läks Simon pesema ja siis kohe magama. Meie teised istusime elutuppa maha.
,,See on kohutav..." lausus Mariell katkendlikult
,,Mis sa siis jahvatad kõgile sellest mis me teeme," salvas Claire pahaselt.
,, Lõpetage, sellest ei ole abi ku te ka tülli lähete, meil on vaja nüüd kokku hoida, kasvõi Simoni pärast," keelasin ma neid.
Kuid miski pärast tundus, et Mariellil ei olnudgi kavatsust ennast kaitsta.
Ta vahtis tühjalt põranat. Siis läksime kõik riburada vaikselt magama. Hambaid pestes tundus see nii tavalise ja mõttetu tegevusena. Hammastepesu oli nii tavalin, igapäevane ja ebaoluline asi. Pärsat seda kõike mis täna juhtunud oli tundus lausa patuna korralikult hmbaid pesta.
Läksin jalgu lohistades oma tuppa. Vägisi tulid kurvad mõtted jälle pähe ja pisarad tahtsid voolama hakata. Me nägime nii palju vaeva, kuid ikka läks kõik luhta. Mul on Simoist nii kahju. Ta ootas ja lootis. Iga päevaga aina rohkem. Aga nüüd... Nüüd pole tal enam midagi oodtata.
Ma ei suutnud uinuda. Kuulsin kuidas keegi kõrvaltoas kolistas. See oli Simoni ja Danny tuba. Danny oli veel all. Seega pidi see oleme Simon. Mida ta seal tegi? Iga kord kui kostis järjekorde mürts ma võpatasin.
Hommik möödus läbi udu. Keegi polnud vist eriti maganud. Hommikusöögi lauas olid kõik vaikse ja kellegil ei olnud eriti tahtmist midagi öelda. Simon oli vait ja ei öelnud sõnagi.
Umbes lõunapaiku läksime mina Rick po#!?!#esisse uurima, mis Simoni banemate surnukehadest oli saanud. Meile öeldi, et nad veel uurivad surnukehasid. Kuid paari päeva pärsat peaksime saama Simoni vanemad maha matta. See oli jube. Nad uurivad ja näperdavad...rüvetavad surnukehasid, kuid midagi ei ole teha, võibolla on võimalik kindaks teha kes Simoni vanemad mõrvasid. Siis saaksid vähemalt Devil ja tema sõbrad õiglase karistuse.Läksime koju tagasi. Koju jõudes mõtlesin, et lähen räägin Simoniga. Koju jõudes jooksin ülemisele korrusele ja nägin....

Autori kommentaar »