Finale fiato.16. Südamevalu. (7)

Majast oli saanud justkui sipelgaesa. Kõik sagisid ja jooksid´ringi. Umbes kümne minutiga olimegi minekuvalmis. Rick oli kiiresti kindlasks teinud kus see koht mida kaardil kujutati asus. Võisimegi teele asuda.
Kuna meid oli kuus ja keegi ei kavatsenud maha jääda pidime kahe autoga minema. Ühes auots mina, Simon ja Danny. Teises Clire, Rick ja Mareill.
Koht kuhu me minema pidime asus linnast umbes 45 kilommeetrit väljas kuskil metsa sees.
Sõit oli pikk ja piiaarikkas. Piinarikkas sellesmõttes, et kõik ootsaid olid elevil . Ma kuulsin kuidas Simon tagaistmel vaikselt otsi hakkas andma. Tema jaoks oli see muidugi kõige hullem. Ma pole tõesti kunagi kellegile niimodi kaasa tundnud.
Lõpuks keerasime maanteelt väikesele metsateele. Mööda seda teed sõitsime umbes kilomeetri ja siis paisitis künka otsast tontlik maja. Pimedas sain ma nii palju aru, et maja oli vist kolmekordne ja meenutas midagi väikese mõisa taolist. Sõitsime maja kõrval asuva tamme alla. Majaas ei põlenud ühtegi tule. Simon hüppas autost välja enne kui see korrlaikult peatuda jõudis ja hakkas kiiel sammul maja poole minema. Rick läks ja haaras tal küünarnukist kinni enne kui ta jõudis majani minna.
,, Oota nüüd! Me peame ennem asjad läbi rääkima," hüüdis Rick kiiresti.
Simon pööras mossitades tagasi. Ja enne kui keegi midagi öelda jjõudis lausus Mariell vaikselt : ,, Ma pen teile midagi ütlema."
Kõik pöörasid oma pilgud tema poole.
Mariell hingas sügavalt sisse ja vaatas meie poole ise öeldes : ,, Ma tean,et oleksin pidanud seda juba ammu ütlema, aga ma lihtsalt ei julgenud ja ei leidnud selleks võimalust. Tegelikult ma arvasin, et ma tten head. Ma tundisin Diana Morrisoni juba ennem. Ma kohtasin teda kunagi ja andsin talle infot mida me Simoni vanemate kohta olime välja uurinud. Ma tahtsin aidata. Nad rääksid, et otsivad sammuti sinu vanemaid SImon, aga ma ei küsinud kordagi täpsemalt. Ma olin kuidagi kõrvale jääetud ja ma tundisin ennast halavasti. Keegi ei pööranud enam tähelepanu mulle. Tahtsin ainult aidata. Aga nad kautsaid seda informatsiooni meie vastu."
Keegi ei julgenud midagi öelda. Kõik vaatasid Simoni poole lootes, et ta midagi tarka ütleks. Simon vaatas tungival pilgul Mariellile otsaq la sõnas : ,, Ma ei ole selle üle rõõmus mis sa tegid. Aga mis tehtud seda ei saa enam tagasi võta, eks? Lähme nüüd!"
,, Okei, lähme," ütles Rick.
Hiilisime maja juurde ja piilusime akendest sisse. Kedagi ei paistnud. Aga isegi kui seal keegi oleks olnud ei oleks ma suutnud teda näha sest majas oli kottpime. Jõudime ukse juurde. See oli vana aegne ja väga kõrge puidust uks. Danny proovis ust. See tuli kriuksudes lahti. Astusime vaikselt sisse. Nüüd ma mõtlesin, et oleks võinud mingi relva kaasa võtta. Tulirelvi meill kül pole, aga pesapalli kurika või ahjuroobi oleks võinud võta. Sest kui siin praegu keegi nurga taga varitseb ei ole meil millegiga talle virutada. Kõndisime edasi ja järsku lälsid tuled põlema. Calire kiljatas vaikselt.
,, Rahu, rahu. Mina panin tuled põlema," ütles Ricky vaikselt.
Kõndime terve esimese korruse läbi ja kedagi ei paistnud. Ma käisin köögis, sahvris ja alumise korruse magamistubades. Ma tean, et olukord ei pruugi selleks sobilik olla, aga ma pidin selle maja sisustus imeltema. Imeilus antiikne mööbel, nikeratud toolijalad. See oli tõesti ilus. Kuid tundisin, et minust on veidi kohatu midagi sellist hetkel mõelda.
Hakkasime Danny' ga trepist üles minema. Trepiastmed kriuksusid kui me neil astusime. Kui üles jõudsime pöörsaime esimese asjana esimesse suurde magamistuppa.
See oli jube. Simoni vanemad lamasid toa põrandal, mõlemal kuulihaav otsaees. Ma tundsin et ma vajun lihtsalt kokku. Vaatasin Dannyle otsa ja järgmisel hetkel vajsuin talle kaela, kallistsain teda kogu oma alles jäänud jõuga. Danny lausus vaikselt: ;, Surnukehad ei ole siin olnud kauem kui tund paar. HEI! TULGE SIIA!"
Me teadsime, et Simon jõuab esimesena kohale. Simon vajus oma vanemate kohale põrandale. Ka teised tulid sisse ja Calire kummardus Simoni kohale ja võttis tal õlgade ümbert kinni. Ka Mariell jõudis tuppa. elus esimest korda nägin tema nüol tõeliselt kohkunut ilmet. Tal voolasid pisarad mööda põski. Danny võttis ka minu ümbert kättega kinni. Kartes, et äkki hakkan mina ka nutma. Kuid praegu ma ei suutnud. Ma olin kindle, et kül ma pärast nutan, aga praegu olin ma lihtsalt liiga vapustatud.
Me jäime ainult natuke hiljaks, see mõte piinas mind kohutavalt. Ma leidsin voodilt väikese aberi millel oli kirjas :

Saite mis tahtsite.

Pigistasin vihaselt paberi oma #!?!#ägarasse. Nad peavad oma karistuse saama!
Ma pidin tegema nii, et Simon seda ei leiaks, tal on juba piisavalt südamevalu.

Autori kommentaar »