Finale fiato.15. Lõpppunkt (7)

Järgnevad päevad möödusid justkui läbi udu. Maja oli muutunud sipelgapesaks. Kõik siblisid edasi tagasi, jooksid, otsisid, töötasid, töötasid, töötasid. Mul läks tihti meelest isegi süüa. Kõht läks tühjaks kül, aga mu mõtted olid omadega nii sassis ja tegevuses, et ma lihtsale tulnud selle peale, et võiks minna kööki ja süüa. Ja sama toimus ka kõigi teiste peades. Või nii ma väehemalt arvasin.
Selle kõige tegi veel hullemaks minu kustumatud tunded Danny vastu. Kõigepealt see, et meil ei õnnestunud kuidagi ''prl. Devilit'' leida ja siis veel see.... Mu süda hüppas igakord rinnust välja kui Danny mulle liiga lähedale sattus. Tundsin hõõguvat sähvatust rinnus igakord kui tema sokolaadipruunide silmade pilk minul peatus.
Armastus oli ennast minu jaoks ilmautannud nii hlava viisil. Kui Danny vaid minust samamoodi mõtleks kui mina temast... Aga pean üldiselt heaks inimeste tundjaks. Ta hoolib minust, aga eimidagi enamat.
Oleks metsik pingelangus kui me leiaksime Simoni vanemad. Siis langeks vähemalt oske koormast minu õlult. Kuid osa jääb sinna igaveseks...
See mis siin praegu toimub oli minu jaoks hämmastav. Kuus inimest töötsaid ühe kindla eesmärgi nimel päevad läbi. Keeegi meist ei saanud sellest mingitgi isiklikku kasu, peale Simoni muidugi. me aitasime teda, sest me hoolime ja armastame. Kahju, et see igalpool nii ei ole. Vaatamata metsikule südamevalulle ja ahastusele mis minus möllas olin siiski õnnelik, et siia olin sattunud. Ma ilmetesin neid inimesi. Nad olid tõelsied ustavad sõbrad.
Täpselt kaks nädalat pärast nende nimede teadasaamist olime sihtpunkti jõudmiseni samakaugel kui kaks nädalat tagasi. See võimalus, et Simon vanemad homme leiame on sama suur kui see,et mina saan Hispaania kuningaks. Kõigile laskus aegamisi masendus, alistumine, allaandmine.
Jalutasin parasjagu poodi, kuna suure ähminga ei olnud keegi märganud kohvi osta. Ja seda ülivajaliku asja olingi nüüd teel kohaliku poodi ostma. Enne kui jõudsin poodi sisse astuda kangestusin. Poe ees seisis tema. Prl. Devil koos oma kahe kambajõmmiga. Nad kõndisid minu poole kuid mńad ei olnud mind märganud. Jooksin kiiresti poe nurga taha peitu ja kuulasin nende juttu.
,, ... näete, siin see on . See on küllaltki täpne ja ei tohiks olla kuigi raske selle järgi sinna sõita. ,, Kuulsin ma kui ma ei eksi siis Jeremy Duvali ütlemas.
,, Olgu, aga ma hakkan siis varsti minema ka. Oleksin pidanud juba ammu minema. Sellest ajast peale kui need tolvanid meile järgi jõudsid liigume me väga õhukesel jääl," sõnas ''Devil'' kibedalt.
,, Aga kuidas te võite teada, et nad meile järgi on jõudnud, nad tolvanid võrreldes teie hiilgava mõist..." ütles Carrel.
,, Ole vait! Minul võib ju hiilgav mõistus olla, aga nad on õpris nutikad ja arvatavasti teavad juba meie nimesid. Seega pean ma täna sinna minema ja siis vaatama mis edasi saab."
Järsku puhus tuuleiil ja paberileht mida nad käes hoidsid lendas kõrvaloleva maja autovarjulaluse katusle.
,, Aarhh, ma toon selle kohe ära," hüüdis Carrel vapralt.
,,Lõpeta. Ei lähe sa kuhugi. sul on kindalsti sellest koopiaid ja kui keegi selle leiaks ei juhtuks ka midagi, keegi sellest nagunii midagi aru ei saaks. Lähme." lausus ''Devil kurjalt. Vaatasin ta kurjadesse silmadesse. Ta ei olnud eriti vana, kindlasti alla kolmekümne. Ta pööruds ümber pikad tumepruunid juuksed seljataga lehvimas.
Nüüd oli mul plaan selge. Pean teada saama mis selle lehe peal on. Võtsin julguse kokku ja hüppasin üle tolle maja aia. Ning hakkasin vargsi õunapuu otsa ronima. olin jõudnud juba üpris kõrgele libisesin siis järsku. tõmbasin parema teksapõlve katki. nägin augus verd. Haav tuikas kuid ma pidin selle kätte saama. hüüppasin puu otsast varjualusele ja haarasin paberilehe. Selle peal oli mingi kaart. Ronisin kiiresti alla hüppasin üle aia ja hakkasin kodu poole jooksma. See peab olema mingi tähis kaart. Pidin seda kindlasti teistele näitama. Vaatasin veel krra poe poole. Ma ahhetasin ehmatusest.
''Prl. Devil'' seisis poe juures ja vaatas om kotkasilmadega mind. Pöörasin ümber ja hakkasin kodu poole jooksma. Üritades tuikavast jalast mitte välja teha. Ta nägi mind, ta nägi mind. Pean kiiresti koju jooksma. Me peame niest ette jõudma. Valu muutus juba piinavaks kuid juna koduuks paisitis. tormasin uksest sisse ja jooksin elu tuppa. Enne kui midagi öeldda jõudsin vajusin diivanile. verd tuli juba rohkem.
,,Mis juhtus? Miks sa hingeldad? Miks su jalg katk...mis paber see on?'' küsis Claire kohe.
,,Ma nägin neid poe juures. See paber õigemini kaart on nende oma. See lendas tuulega minema ja ma sain selle kättte. Nad rääksid, et Devil läheb varsti sellese kohta, seal on arvatavasti midag tähtsat. Aga nad nägid mind kui ma minema jooksin'' lõpetasin traagliselt.
,,Okei, anna see kaart siia. Me asume kohe sinna poole teele." lausus Rick rutakalt.
Ulatasin kaardi talle ja vajusin tagasi tooli. Kas asi hakkab kulmineeruma? Kas me jõuame sihtpunkti, meie lõpppunkti.
Ja kas selles lõpppunktis asuvad Simoni vanemad. Ja kas elusalt?

Autori kommentaar »