Finale fiato.13.Paanikaoskaond. (5)

Vajusin toolile istuma ja pillasin telefoni lauale.
Paanika.
Paanika uhas minust üle. Kui Simoniga nüüd tõesti midagi juhtus.... Mu mõistus lihtsalt blokeeris seda mõtet, seda kohutavat tunnet. Vaatsain teistele otsa.
Claire oli diivanile vajunud ja Danny istus tema kõrvale ja pani käe Claire' i õlale. Rick ja Mariell seisid kui soolasambad keset kööki.Mariell oli alati karmi ja vaikse olekuga, talistses oma emotsioone. Ma ei tahaks selle kohta öelda ükskõikne, aga ta oli koguaeg tõsine ja vaoshoitud.
Kuid täna oli kuidagi teisiti. Ta oli kül vaikne ja korralik nagu alati, aga ta silmist hoovas välja ahstus. Paanika ja hirm.
Rick oli esimene kes ennast koguda suutis.,, Ma arvan, et me #!?!#oju minema. Meil ei ole siin midagi teha. Ta telefon on siin. Me ei tea kuna ta siit lahkus. Kas kümme minutit tagasi või kaks tundi tagasi. Ja me ei tea tegelikult kellega koos ta läks."
Panin tähele, et Rick hoidus kasutamast sõnu, minema veetud või kasa võetud. Kui ta oleks seda ütlenud ei oleks ma suutnud enam enda tundeid va#!?!#eda.
,,Olgu lähme, " lausus Claire ennast kogudes ja püsti tõustes.
Ilmselt oleks koju minek tõesti kõige mõtekam asi mida me praegu teha saaks.Rick võttis laualt Simoni telefoni ja me jalutasime aeglaselt autoni.
Ma istusin tagaistmel Danieli ja Calire ' i vaheel. See oli ebamugav. Igakord kui Danny küünarnukk mind riivas hakkas mul süda meeletut lööma. Ma tundsin tema jahedat hingeõhku ja kuulsin tema rahulike hingetõmbeid.Just kui poleks midagi juhtunud.
Koju jõudes sebisid kõik närviliselt ringi. Umbes kell pool kaksteist. Koputas keegi uksele. Mariell hüppas esimesena püsti ja jooksis ukse juurde, meie tema järel. Mariell avas ukse ja uksel seisis kühmus olekus Simon.
Hetkeks olid kõik vait ja siis hõppas Mariell Simonile kaela.Ma kuulsin kuidas ta läbi pisarate nuuksus : ,, Kus sa olid??"
Mariell lasi Simoni lahti ja me kõik teised ka kallistasime teda. Tundus, et füüsiliselt pole tal midagi viga. Kui me elutuppa jõudsime ründas Claire teda: ,,Mis siis juhtus?Räägi."
Simon ohkas ja lausus : ,, Ma läksin majja sisse, sain seal vaevu viis minutit olla kui need tüübid keda te kirjelasite mulle peale lendasid. Need kaks tursket tüüpi vedasid mu autosse ja siis me sõitsime umbes kakskümmend minutit . Kuskil linnaservas metsa vahel peatas ta kinni ja siis hakkas see naine mulle küsimusi esitama. Ta küsis kes ma olen. Aga ma ei öelnud talle. Minu arust too naine kahtlustas aga ta ei olnud kindel. Siis mingi hetk ma ütlesin, et mul on vaja pissil käia. Eks ma siis käisin, üks meestest valvas mind. Mul vedas, et nad olid auto suhteliselt maantee äärde parkinud. Üks kastiauto oli just tee ääres kinni pidanud ja kui nad startisid hüppasin ma kasti ja põgenesin ära. Mul tõeliselt vedas. Asi oleks võinud veel hullemini lõppeda.''
Mind häiris Simoni toon, ta rääkis seda nii hooletult. Ilmselt ta lihtsalt ei tahtnud et me muretseks.
,,Janii ongi või?" küsis Claire veidke pettunult.
,,Ee..mis nagu veel peaks olema?" küsis Simon ebalevalt.
,, Sa räägid sellest nii rahulikult nagu sa oleksid puhkusereisil käinud! Nad oleks võinud sind ära tappa!" hüüdis Claire vihaselt.
,, Ära nüüd üle reageeri, midagi ei juhtunud."
,,Aga oleks võinud," ütles Danny süngelt.
Lõpuks ikkagi kõik leppisid vaikselt. Simon läks kööki sööma ja teised sättisid vaikselt magama. Ma läksin vannituppa, pesin hambad, kammisin juuksed ja vahtisin oma peegelpilti. Mu põskedel olid punakad laigud. Ma olin lihtsalt nii rõõmus ja elevil kui Simon tagasi oli jõudnud.
Kõndisin oma tuppa ja viskasin voodile pikali. Ka mind häiris Simoni suhtumine veidi. Kuid ma sain aru, ta ei tahtnud teisi muretsema panna. Ilmselt oli ta isegi piisavalt segaduses ja väsinud, et ta ei suutnud teistele korraliku ülevaadet anda.
Võtsin rrided seljast ja pugesin teki alla.