Finale fiato.12.Pessimism (6)

Istusin oma toas voodil ja vahtisin tuimalt karvast khaki värvi vaipa. Pärast tagasi jõudmist hakkas Danny teistele rääkima mis juhtunud oli. Ma ei tahtnud seal istuda ja kuulata.
Seega ütlesin teistele, et mul pea valutab ja läksin üles oma tuppa. Ilmselt nad arvasid, et ma olin lihtsalt vapustatud. Kuid asi oli teisti.
Minu tunded Danny vastu on alati olnud väga ekstravagantsed. Ühest äärmusest teise. Kõigepealt jättis ta endast mulle mulje kui ülbest ja enesekesksest inimesest. Ta ei meeldinud mulle. Kuid ma mõistsin, et ta on teglikult väga sõbralik ja siiras inimene.
Nüüd ma mõistan mis see kiindumine tegelikult oli. A r m a s t u s. Jah, armastus.Mu tunded tema vastu olid täiesti ausad, siirad ja omakasupüüdmatud. Ma mõtlesin, et nüüd lõpuks ometi tunnen ka mina veidi õnne. Kuid läks teisti.
Iga teise tüdruku jaoks tähendaks armastus õnne. Kuid mmitte minu jaoks, mitte siin ja praegu. Ma võin ju olla pessimst, aga ma olen üpriski kindel, et ma ei saa kunagi Danny' lt vastuarmastust. Ta ei ole kalk ja südametu. Sellest ma sain juba aru. Aga sellest kuidas ta minuga räägib mõistan ma, et tahaks minuga olla vaid sõber, mitte midagi enamat. Kui edagi.
Sest kui ta minuga räägib näen ma tema silmis ja hoiakust veidike ükskõiksust. Ta kuulab mind ja on aus ning siiras. Kuid sõbralikkusest asi kaugemale ei jõua.
Aga võibolla minule ongi määratud õnnetu elu. Kui ma poleks siia jäänud ei oleks see tunne mind siin ealeski piinama hakanud. Aga kui ma poleks tulnud poleks ma ealeski omale uusi sõpru leidnud. Calire, Ricky, Simon.... Need on tõelised sõbrad. Ma ei saaks ka praegu lahkuda. Ma lubasin Simonit aidata ja ma ei saa niisama lihtsalt minema kõndida. Ja mul ei oleks ka kuhugi minna ega ka raha millega minna. Armastus on jõhker. See imeb inimesest kõik elumahlad välja. See lihtsalt mõtlematult ja kontrollimatult hävitab ja paiskab oma teelt kõik mis ei allu tema soovidele. Ja just see praegu juhtubki. See vastuseta armastus muudab mind igavesti kurvaks ja õnnetuks. Ja see kandub edasi ka teistele. Aga ma pean sellest üle olema. Vähemalt üritama. Teiste pärast. Danny pärast.
Hõppasin voodilt püsti, sest kui ma siin väga kaua mossitan saab minust tõeline pessimst. Vaatasin peelgilt oma peegelpilti. ma ei hakka valetama. See oli jube. Mu tavaline säravte silmadega punapõskne nägu oli kahvatu ja kaame, silmad olid nagu kummitusel ning juuksed sassis. Vaatasin peegelpildile kurjalt otsa ja kõndisin trepist alla elutuppa.
Nad istusid veel elutoas ja rääkisid. Aga ei, Simon oli kuskile kadunud.
,,Noh kas sul on nüüd parem," küsis Claire murelikult.
Sattusin segadusse.
,, Mhm..mis mõttes?"
,,Sul ju pea valutas?"
Oijah, järgmne kord pean paremini valetama.
,,Ei ole enma midagi hullu.''
Tundub, et neil olid asjad selgeks räägitud. Väga hea. See ei olnud sugugi midagi meeldivat mis meil täna hommikul juhtunud oli.
Ülejäänud päeva teised sorisid igast dokumentides. Ma aitasin nnatuke Claire' i. Ja Simon ei olnud veel õhtukski tagasi.
Umbes kaheksa ajal õhtul helistasid teised Simonile kuna ta oleks pidanud juba annu kohal olema. Aga ta ei võtnud vastu. Ta oli pidanud selle vanatädi maja mingeid asitõendeid otsima minema. Kui ta kümneks ka tagasi polnud otsutasime minna sinna majja. Kohale jõudes jooksin majja sisse. Köögi põrandal vedeles Simoni telefon.
Tõstsin selle värisevate kätega üles. Ja vaatasin teistle otsa.
,,Nad on ta minema vedanud.''

Autori kommentaar »