Finale fiato.11. Ohtlik olukord. (5)

Kui me sissesõidu teel ukse poole kõndisime hakkas vihma tibutama. Väristasin õlgu kui me ukseni jõudsime.
,,Kas sul on külm?" küsis Daniel siiralt kuid ükskõikse häälega.
Olin õnnelik, et ta selliseid asju tähelepani. Õigemini olin õnnelik tema tähelepanu üle.
,,Ei, ei ole midagi," hakkasin juba rõõmsalt vastama, kuid Daniel oli juba pea ära pööranud. Vajusin norgu. Teda ei huvitanud tegelikkult.
Koputasime uksele ja ma ei jõudnud kõrvale vaadatagi kui juba uks avanes ja meid sisse kutsuti. Ilmselgelt oli meid oodatud. Vanadaam või olla umbes kuuekümne viie või seitsmekõmne aastane. Kuid meid oma väiksesse elutuppa juhatas tabasin end mõtlemas sellel, et äkki on ta seniilne. Kuid kui ta oli meil palunud istuda taipasin kohe, et ta ei saa kohe kindlasti seniilne olla. Pressisime ennast Danieliga üliväiksele diivanile. Me olime nii lähestiku, et mul oli lausa ebamugav.
Daniel köhatas hääle puhtaks ja lausus : ,, Teie olete siis Freda Sampson?"
Vanadaam vaatas meid veidi kartlikult kuid lausus siis üpri kindlalt :,, Seda ma olen, jah.''
,,Nagu ma aru sain pidi teil olla meile mingit informatsiooni...midagi mis võik meid huvitada, midagi olulist.''
,,Jah, seda kül," lausus ta, hingas sügavalt sisse ja jätkas, ,,Päev enne seda kui teie sõbra Simon Carteri vanemad kaduma läksid sõitis nende maja ette tumesinine Volvo.Sealt tuli välja kolm inimest. Kaks meest ja üks noorem naine.''
,,Kas te kirjeldaksite neid mehi ja seda naist pr. Sampson?" segas Daniel vahele.
,,Ja, jah muidugi. Mõlemad mehed olid riietatud musta ülikonda. Nad mõlemad võisid olla umbes nelikümmend või nelikümmend viis aastat vanad. Üks neist oli lühem ja kiilaspeaga, teine aga veidi pikem. Ja ma nägin, et talle oli midagi kaela peale tätoveeritud. Selle naise kohta nii palju, et ta oli pikk ja sihvakas. Tumedad ja hästi pikad juuksed. Hele nahk, ta oli ka korralikult meigitud. Tema mantel ja käekott tundusid sellist peenemat sorti. Arvatavasti mingi kuulsa brändi kaup. Mulle tundus ka, et naine oli nagu se boss, kes käsutas. Ma vabandan, et ma rohkem öelda ei saa, aga ma nägin neid kaugelt."
,,Ei ole midagi, teist on palju abi," laususin ma kiiresti abivalmilt.
Daniel ka noogutas kiiresti.
,,Nad olid seal majas umbes kakskümmend minutit. Ma kuulsin karjumist ja siis tulid nad välja suure kohvriga. Seal sees võis vabalt raha olla.''
,Võinii, no siis tegeles keegi väljapressimisega," sõnas Daniel vaikselt.
Ma pidin temaga nõustuma. Nüüd hakkas asjassse selgust tulema. Nad ei kadund lihtsalt ära. Järsku kuulsin auto mürinat. Sissesõidu teele keeras tumesinine Volvo.
Vanadaam vaatas aknast välja ja hakkas hüsteeriliselt karjuma : ,, Need on nemad, need on nemad!!"
Vaatasin hirmunult Danielile otsa : ,,Mis me nüüd teeme?''
Daniel vaatas mulle silma ja vastas austalt: ,,Ma ei tea.''
,,Te peate minema! Kui nad teada daavad, et te siin olite ei jäta nad teid rahule," karjus vanadaam
,,Ei, nii ei saa!"
,,Saab kül," lausus Daniel, ,, Kui nad meid siin näevad satub pr. Sampson veel suuremasse ohtu.''
Daniel pöördus vanadaami poole : ,,Kuhu me minna võiksime?"
,,Maja tagant algab mets. Jookske sinna.''
Daniel haaras mul käest kinni ja me jooksime tagumisest uksest välja. Me jooksime täiest jõust läbi metsa. Umbes saja meetri pärast jäime seisma. Ma vajusi hingeldades puu alla maha. Ja mõtlesin mis sellest naiselt bvõi saada. Kas teda ootab nüüd sama saatus mis Simoni vanemaid? Teadmata kadunud?Ma ei tahtnud sllele mõeldagi. Vaatasin Danieli. Ta kiikas ärevalt maja poole. Ta oli tõsiselt mures. Ta oli nii aus ja hoo#!?!#ev inimene. Sel hetkel mõistsin ma esimest korda. Ma olen Danieli armunud. Nii armunud kui vähegi armunud olla saab. Vinnasin ennsat vaevaliselt püsti. Ja seisin Danieli kõrvale.
,,Daniel m...''
,,Ära palun ütle mulle Daniel. Ma olen Danny või Dan," lausus ta naeratades.
,,Danny, mis nüüd edasi saab. Kas me lähme maja juurde tagasi. Vaatame mis seal juhtus?"
Naeratus kadus hekega Danny näolt.:,, Me peame tagasi minema. Muidu me ju koju ei saa.''
Kõndisme umbes minutiga maja juurde ja vaatasime aknast sisse. Kedagi ei paistnud. Piilusime ka maja ette. Volvo oli läinud. Läksime siis majja sisse otsisime ja hüüdsime vanadaami. Kuid viie minuti pärast pidime tunnistama, et teda ei ole siin. Istusime siis autosse.
,,Mis sa rvad kas nad viisid ta kaasa? küssin ma.
,,Aarvatavasti," lausus Daniel süngelt.
Terve sõidu aja tagasi koju mul süda puperdas. Jas see ei olnud ainult sellest, et ms olin vanadaami pärast mures. Kuigi ka selles oli oma osa kuna ta oli tundunud sümpaatne. Aalguses ei meeldinud Danny mulle absoluutselt. Ma peaaegu vihkasin teda. kuid nüüd olin ma temasse armunud. Tema imeilusatesse kutsikasilmadesse ja tema imekenasse naeratusse. Vahet pole mis saab edasi. Üks on, aga kindel.
Armastus oli, on ja jääb.

Autori kommentaar »