Finale Fiato.10.Detektiivid. (2)

Ootasin huvi ja ka kerge ärevusega mis nüüd tuleb. Vaatasin nende nägusid. Simon vaatas kindlameelselt aknast välja. Mulle ttundus, et ta väldib mu pilku.
Siis Claire alustas.,, Me räägime nüüd ühest väga delikaatsest ja keerulisest asjast. Sa ei tea midagi meie mineviku kohta, aga Simoni..."
,,Ee...tegelikult on asi nii, et ma tean.'' laususin ma ettevaatlikult. Ma olek olnud õnnelikum kui Rick oleks seda minu eest öelnud. Ma tundsin ennast natuke süüdi.
,,Kuidas nii?'' küsis Simon ehmult.
Rick köhatas : ,, No mina rääkisin talle. Ma mõtlesin, et ei ole ju vahet kes Lenale räägib, onju?''
,,Jajah, muidugi," vastas Simon rahunedes.
,,Okei," jätkas Claire, ,,no igatahes tahtsin ma öelda, et tegeleme praegu Simoni vanemate otsimisega. Nagu Rick sulle ilmselt rääkis on olemas võimalus, et nad on elus."
,,Ja see pole mitte väike," pressis Simon läbi hammaste. Ise ikka veel järjekindlat aknast välja vaadates.
Claire peatus korra ja jätkas siis mulle tundus veidi vastumeelselt.,, Ja me oleme viimased paar nädalat sellega tegelenud. Me oleme otsinud nende sõpru, tuttavaid. Üritanud leida kedagi kes võis neile halba tahata. Muidugi ilma Simonita oleks see suhteliselt keeruliseks osutunud. Aaga ka Simon ütles tema teda pole neil kunagi ühtegi vaenlast olnud. Nad lihtsalt kadusid ükspäev."
,,Aga kas neil ei olnud mingeid võlgu? Või mingit ettevõttved mis oleks võlgades või pankrotti minemas? Mingeid kahtlasi sidemeid? Maksupettus?" küsisin ma lootusrikkalt, kuid mõistsin kohe, et need küsimused on juba ammu vastused leidnud. Need kõik olid eitavad.
,,Aga vabandust, Simon, kui ma kuidagi su vanemaid solvasin või...''
Kuid Simon segas vahele : ,, Ei pole midagi, ma saan aru, et sa pead selliseid asju kahtlustama. Kuigi ega see mulle eriti meeltmööda ei ole kui kõik mu vanemaid sellistes asjades kahtlustavad. Nad olid igati korralikud inimesed."
Naeratasin Simonile sõbralikult.
,,No meil oli ju täna plaanis minna neid küsitlema, või mis?" küsis Marriell veidi kärsitult
,,Jajah,'' lausus Claire kiiresti.
,,Nii, Mariell ja Rick, teie pidite minema selle advokaadi juurde Simoni vanemate äri dokumente ja muud ülevaatama. Lena ja Danny võiksid minna selle naabri juurde. Ta ju helistas, et tal oleks midagi öelda. Ning mina ja Simon läheme Simoni tädi juurde. "
,,Mis te seal tädi juures teete?" küsisin ma võibolla liigset uudishimu üles näidates.
Simon vaatas mind hetke tuimalt ja vastas siis : ,,Ahjaa, sellest ma unustasin rääkida. Mu ema jättis päev enne nede kadumist mulle lauale kirja. Kirja sisu oli täiesti tavaline, aga selle all oli melik lause ,,Kitsel on aeg lahkuda.,,. Ma tean mu emal ja tema õel oli salakri kui nad väiksed olid. Võibolla ta kasutas seda, et mulle midagi tähtsat öelda. Arvatavasti kartis, et keegi võib seda lugeda."
,,Nojah,,
,,No asume siis teele," lausus Claire reipalt.
Läksin üles oma tuppa võtsin selt nahktagi ja läksin alla tagasi. Daniel ootas mind all esikus. Olin rõõmus, et sain koos temaga minna. Minu tema vastu oli lahtunud ja oli muutund sõbralikuks soojuseks ja ülemäära suureks uudishimuks.
,,Noh oled sa valmis? Lähme?'' küsis Daniel reipalt.
Vaatasin talle juhmilt naeratade otsa. ,, Jah, ikkka. Lähme."
Läksime toast välja ning suundusime garaazi poole.
,, Kuidas me sinna lähme?" küsisin tundes end juhmilt sellist küsimust esitades.
,,Minu autoga," vastas Daniel lihtsalt.
,,Sul on oma auto?" küsisin jahmunult
,,Muidugi. Ma olen üheksateist. Ma võin vabalt autoga sõita."
Jätsin igaksjuhuks vastamata, tundes ennast sellise küsimuse peale lollilt. Danielil oli must jaguar. Imeilus. Neil pidi ikka kõvasti raha olema.Istusin selle piltilusa ja nurruva masina kõrvalistmele ja vahtisin Danieli nagu totakas. Tal olid imeilusad tumepruunid silmad ja need ääristasid paksud ripsmed. Ei tea mis mul õieti viga on.
,,Hmm, mis see naaber siis ütles," küsisin kui me selle kõnealuse naabri hoovi sisse keerasime.
,, Et tal on meile midagi mis meid huvitaks," sõnas Daniel
Vahva. Tunnen ennast nagu tõeline detektiiv.

Autori kommentaar »