Finale fiato.9. Armastus on pime. (4)

Ülejäänud päev möödus aeglaselt ja igavalt. Mu ajul oli tõelisi raskusi selle vastu võtmisega mida Rick oli mulle rääkinud. See tundus nii ebareaalne ja võimatu. Kuid viga võis olla ka selles, et minu mõistus polnud lihtslat piisavalt võimekas. Ma veetsin päeva nende suures raamatukogus raamatuid lugedes. Ricki ma peaaegu ei näinudgi. Ilmselt ta ei thtnud mind tülitada. Aga meil ei olnud ka omavahel millestki eriti rääkida. Umbes kell seitse jõudsid ka teised koju. Läksin neile uksele vastu kuid järsku tormas keegi nii kiiresti sisse, et lükkas mu pikali. Üritasin millestki kinni haarata kuid keegi haaras hoopis minust kinni. Daniel haaras must kinni ja tõmbas mu püsti.
,, Vabandust... ma ei näinud, kas sa said haiget?" küsis ta mullegi üllatusliku siira häälega.
,, Ei olnud midagi, kõik on hästi,'' vastasin ma kiiresti ja tõmbasin käe Danieli haardest lahti. Mul süda puperdas tohutult sees. Ja ma ei tea miks. Lahkusin tema poole vaatamata ja läksin üles oma tuppa. Daniel ei ole mulle kunagi meeldnud. Ja seda enam olin ma imestunud tema käitumistest. Tavaliselt ta absoluutselt ei hoolinud sellest mida ma teen või ütlen. Konutasin õhtusöögini oma toas. Kui ma alla õhtustsööma läksin olid kõik juba lauas. Istusin vaikselt Claire' i ja Daniel' i vahele. Õhtusöök oli pingeline. Keegi ei öelnud eriti midagi.. Tundus, et Danielil on minust täiesti suva, kuid mina tundsin ennast tema kõrval kuidagi ebamugavalt. Saatsin terve õhtusöögi tema poole vargsi pilke kuid tema ei vaadand kordagi minu poole. Õhtul tegi igaüks oma asju ja ma seisin nagu kodutu koer keset tuba. Iga kord kui mu mõtted jõudsid Danieli juurde välja keeras mul seest imelikuks. Otsustasin ära oma tuppa minna. Istusin seal niisama ja lugesin raamatuid. Und ei tulnud veel ka pärast keskööd. Ma nägin mingeid kohutavaid unenägusi. Jäin magama alles kolme ajal öösel.
Hommikul ärgates paistis päike juba kõrgelt ja mina vaatasin hirmuga kella. 10.24. Ma ei maga tavaliselt nii kaua, aga kui arvestada seda mis kell ma magama jäin ei olegi see nii hilja. Ma olin kodust ilma riietetta ära tulnud. Mörkasin voodi kõrval väikest riiete hun#!?!#t. Seal oli pluuse, teksaseid, sokke, pesu jm. Hun#!?!# alt leidsin kirjkakese.
Sulle. Kasuta hästi.
Võtsin hun#!?!#st ühed teksad ja pluusi ning riietusin. Läksin oma toast välja, aga mingeid hääli ei kostunud. Huvitav kas nad magavad veel? Läksin vannituppa, pesin nägu ja kammisin juuksed. Kui nägin omast arust okei välja läksin kiirel sammul trepist alla ja jõudsin kööki. Laua taga istusid Claire, Rick, Mariell ja Simon.
,, No tere hommikust unimüts," lausus Rick ülisõbralikult.
Muigasin vastu ja sõnasin : ,, Tere jah, ega ma tavaliselt ei maga nii kaua."
Arvasin, et ei ole vaja neile rääkida sellest, et ma ei saanud öösel magada. See võiks viia kahe asjani. Nad kas hakkaksid muretsema või arvaksid, et mul on mingid probleemid.
,, Tule, istu ja võta midagi süüa," ütles Claire vaikselt.
Istusin tema kõrvale. Laual oli pott pudruga, röstsaiad, taldrik juustu ja vorstiviiludega, kohvi - ja mahlakann. Tõstsin endale natuke putru ja võtsin ühe röstsaia. Teised rääkisid maksuametist, kuid ma ei saanud midagi aru seega keskenudsin söömisele. Simon nägi väga väsinu ja kahvatu välja. Ta silmade all olid lillakad varjud, nagu ta ei oleks öösel maganud. Mõni minut pärast mind trampis Daniel trepist alla. Tema kastanpruunid juuksed olid sassis ja peas püsti. Ta ringutas ning pomises siis : ,, Hommik!''
Kõik pomisesid talle midagi vastu.
Pärast viietest minutilist söömist lausus Mariell : ,, Nonii, meil tuleb nüüd väike vestlus või mis?"
,, Jah seda kül," lausus Simon mornilt

Autori kommentaar »