Finale fiato.6.Ei mingit koduigatsust. (3)

Köök oli ilus ja avar. Helesiniste seinte ja ja elvandiluu karva mööbliga. Istusin laua äärde ühele puust toolidest. Claire sahmis midagi kappide juures. Hetke pärast tuli lau juurde kausi ja lusika ning hommikuhelveste paki ja piima kannunga.
,, Nii, palun tõsta endale. Meil ei ole kahjuks sulle praegu midagi toekamat pakkuda, " lausus ta naeratades.
,,Ei, ei! Mul ei olegi midagi rohkemat vaja, aga aitäh, " ütlesin kiiresti.
Panin helbed ja piima kaussi. Sõin seal mõned minutid ja Claire istus minu kõrval vaikides.
Ja siis hakkas ta järsku rääkima : ,, Tead siis kui me su koju tõime paar päevva tagasi... me jäime veel natukeseks sinna ja me nägime kuidas ta sind kohtleb. Ütle mulle kas see on alati nii? Ja kas ta on ka füüsilist vägivalda kasutanud? Mma mõistan kui sa ei taha sellest rääkida, aga oleks tore kui sa räägiksid."
Ma vaatasin talle otsa. Ta silmitses mind nii murelikult kurvalt.
,, Nii on see alati olnud. Ta ei ole tegelikult minu ema. Ta on mu tädi. Mu vanemad surid kui ma olin kahene - lennuõnnetuses. Ta on mid alati sõimanud ja vingunud. Ma olen alti pidanud ära tegema kõik kodutööd ja koristama kõigi järelt. Ta mõnitas mind ja solvas mu vanemate mälestust. Ma ei saa aru miks ta mind üldse enda juurde võttis. Jah, ta on mind ka löönud, aga see ei olnud midagi hullu."
Ta vaatas mind nii kurvalt.
Ja lausus : ,, On küll hullu! Keegi ei tohi kunagi oma last lüüa!Aga mul on ka väga kahju sinu vanemate pärast, kuigi ilmselt sa neid eriti ei mäleta. Ilmselt ei taha sa sinna eriti tagasi minna, või mis?"
,,Ma ei läheks sinna enam kunagi tagasi, aga ma olen kuusteist. Muyl on kool pooleli mind ei võetaks kuhugi tööle ja mul pole ei raha ega elukohta."
,,Kuule ole siin, sa võid veel külmkappist toitu vaadata, ma pean teistega ühte asja arutama," ütles Claire.
Ta läks välja ja sulges ukse. Mina jäin siina toolile istuma nagu mingi õnnetusehunnik. Kuulsin kõrvaltoast hääki, kuid need olid liiga vaiksed, et sõnu ja luseid eraldada. Läksin uksele lähemale ja sursuin kõrva vasstu ust.
,,...aga me ei saa, kuidas see sinu meelest välja peaks nägema, ah?" küsis hääl milles ma tundsin ära Marielli oma.
,,Aga me saa teda sinna tagasi lasta, sa ju tead kuidas nad temaga käituvad," lusus Claire vihaselt.
Siis ütles kas Richard või Daniel - ma ei saanud aru kumb: ,, Kuule!! Ta on ju alaeline. Mõtle kui pärast kuulutatakse kadunuks ja meie jääme süüdi!"
,, Jah selles on sul õigus, aga samas nagu ma aru sain ta kasuema peksab teda ka ja see jääb teda kogu eluks painama. Ilmselt ei lase ta teda täiskasvanuks saades ka enda juureest minema ja ei anna talle raha. Iseasi on see, et kas meie olema need õiged kes peaksid ta enda juurde võtma," ütles Simon tõsiselt.
,, Nojah, aga kuhu ta siis läheks? Ta peaks minema kuskile lastekodusse ja ma arvan, et mõne siitgi teavad, et see ei ole hea mõte. Ta saab seal paar aasta olla ja siis on ta rahatuna tänaval;" ütles Claire tuliselt.
,, Jah, võibolla see ei ole hea mõte, aga mida me siis teeme?" küsis Mariell
Mind natuke häiris see, et nad sealt minu saatuse üle vidlevad. Tulin ukse juurest ära ja istusin tagasi laua taha. Paari minuti pärast tuligi Claire tagasi.
,, Tule nüüd tagasi, anagu sa imselt isegi aru saad on meil vaja ühtesit arutada," ta oli nüüd palju tõsisema kui ennem.
Tõusin aeglaselt püsti ise halba aimates.

Autori kommentaar »