Teema: Järjejutud / Noortejutud

Finale fiato.4. Tõde või ei? (0)

Vaatasin teda. Ta oli täiesti rahulik ja muigas kergelt.
,, Mida sa ajad? Mind vaatama?" küsisin vihaselt.
Poiss vaatas mind hindavalt ja lausus :,, No tulin vaatama ega sa jälle ära ei eksind." - ,, Ma ei eksind!" -,, No jah, olgu. Aga kui me eile siit ära läksime siis kuulsime..."
Issand jumal! Äkki Evelyn rääkis veel minust midagi halba. Võibolla nadn kahekesi irvitasid seal minu üle? Ja samal ajal nemad kuulasid pealt. Mul oli nii piinlik. Vaatasin talle veel kord otsa. Ja jooksin sisse tagasi. Ma olin ta peale nii vihane. Tal ei ole mingit õigust siia mind luurama tulla.
Üle jäänud päev möödus igavledes, tusatsedes, õppides(homme on esmaspäev), süües, veelkord tusatsedes... Ja kui Evelyn ja Cherly ühtul kella seitsme paiku oma šoppingu tuurilt tagasi jõudsid(mina ei saanud muidugi ühtegi asja) karjuti minu peale viisteist minutit selle pärast, et ma ei olnud süüa teinud. Pärast seda läksin ma oma tuppa ja otsustasin, et täna ma sealt enam välja ei tule. Hiljem ma mõttlesin, et tegelikult saan ma iga kord kohutavalt haiget kui nad minu kallal vinguvad või solvavad. Nende pärast on mul hinges tohutult suur haav. Võibolla mull sellepärast ei olegi kooli sõpru. Ma lihtsalt ei oska enam sõbralik olla. Läksin vannituppa hambaid pesema. Kui mul hambad pestud said vaatasin enda peegelpilti. Ma olen alati Cherlyst väga erinev olnud. Ma olin umbes sada seitsekümmend sentimeetrit pikk. Ja see on kuldne keskmine. Munahk on selline keskmist tüüpi, suvel lkäheb hästi pruuniks. Minu keskmisest veidi tumedamad pruunid juuksed on hästi lokkis ja õlgadest veidi pikemad. Silmad on mul suured ja helepruunid. Kui ma enda imetlemise lõpetasin läksin oma tuppa kuulasin natuke arvutis muusikat ja läksin siis varsti magama.
Homikul ärkasin üllatavalt hästi välja punanuna. Ma vaatasin kella. 06.56. Nojahtavaliselt ma ärkasin isegi varem, aga ega ma hiljaks ei jää.
Panin ennast kiiresti riidesse. Siis läksin hambaid pesema ja kui see tehtud sai kammisin juukseid ja vaatasin oma peegelpilti. mU nägu nägi ka palju värskem välja kui tavaliselt. Kuigi jah, juuksed olid päris sassis ja pusisin nende kallal päris kaua. peale seda läksin alla sööma. Cherly ja Evelyn istusid juba laua taga. Pobisesin vaikselt tere, kuid vastust ei tulnud. Istusin ka laua taha ja hakkasin enale süüa tõstma. Kogematta ajasin, aga mahalakannu ümber. Kurat! Ta saab kindlasti pahaseks. Vaatasin Evelyni - ta nägu oli vihast täiesti moondunud. Ja siis hakkas ta karjuma :,, Mida sa teed! Sa vastik väike tänamatu jõmpsikas! Ma olen sind siiin oma katuse all neliteist aastat kasvatanud ja sina oled nii tänamatu!Oleksin pidamud su lastekodusse jätma. Sa oled vastik ja ülbe, täpselt nagu su emagi! Te kõik olite vastikud - sina, su ema ja see tema mees. Vastikud tõprad! MA VIHKAN SIND!!" karjus ta. Ma tõusin püsti ja heitsin talle ja Cherlyle veel viimase pilgu. Haarasin oam koti, jope, panin tennised jalga ja läksin välja. Ma oleksin pidanud kooli minema kuid ma ei suutnud seda praegusel hetkel. kõndisin pargi poole pisarad ohjeldmatult voolamas.Kas ta lõpuks ometi rääkis tõtt. Mida ta minust arvas. Ta oli terve elu mind ja mu ema vihanud. Miks ta mind üldse lapsendas? Haav minu sees oli nii suur ja see läks aina valusamaks. Istusin pingile maha. mUl käis pea kohutavalt ringi.Mul oli mdal verrõhk ja ma olin varemgi minestanud. Must auk.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!