Psycho...10 (2)

Külas pandi mind keset platsi, püsti posti külge. Käed seoti seljatagant ümber posti tugevalt kinni. Aga ega ma nüüd nii ohtlik ei ole, lihtsalt.. Teistsugune. Kõik kes minu lähedale üritasid tulla, ajasin enda kurja urisemisega nad tagasi kust nad tulid. Mulle ei meeldinud olla rahvas, ega päikese käes. Tundsin ennast nagu müstilise vereimejana, väljaarvatud see, et ma olin ikkagist inimene ning ma polnud surnud. Päike tegi mind küll soojaks, aga paistis mulle otse näkku ning minu nägemine halvenes selle võrra. Ma ei suutnud vältida kuidagi kaigaste lööke mis aeg ajalt minu vastu suundusid. Tundsin et siin on minu lõpp, aga osa minust veel lootis, et kuskil on väljapääs. Et kuskilt leidub mõni tee, mis viiks mind eemale sellest piinast. Või et mõni külaelanik on nii loll, et on abistab mul põgenema saada. Aga ei, ootasin ainult enda lõppu ja enda surma.
Lõpuks kui ilm juba pimedamaks kiskus kutsuti kirikusse rahvas kokku. Räägiti et sinna "kuri" ei ulatu. Laske mul naerda. Ma pole mingi saatan või deemon. Olen cannibal ja elukas. Lihtsalt tühjusetu koht inimeste elus, kuid nii nähtav ja oluline. Kiriku akendes kumas õrn küünla valgus ning kuulda oli inimeste valmis oleku karjeid. Nad olid nii kindlad minu surmas, ainus asi oli vaja veel otsustada, et kuidas ma suren. Ohkasin endast hingeõhku välja, mis tantsles uduna õhus. Minu varbad olid end kaevanud mulla sisse, kust kõditas neid mööda minev vihmauss. Minu viimasest söögipalast oli paar tundi möödas ning tundsin kuidas nälg aina lähemale saabus.
Kunagi hiljem, kui olin enda mõtetega võitlema jäänud, ilmus nähtavale väike laps. Ta nägu oli uudishimulik ja oli aru saada et ta ei teadnud midagi minust, ega praegusest olukorrast. Võiv-olla siin oligi minu väljapääs?
" Hei!.. Hei sina seal! " hüüdsin ma võimalikult vaikselt.
Laps pööras aeglaselt minu poole pea, vaadates uurivalt minu seisukorda. Varsti nägu naerul jooksis ta minu juurde ja küsis.
" Miks sa niimoodi naljakalt siia seotud oled? "
" Heh, mind unustati õue, kui me külaõuel mängisime. Kas äkki aitaksid mind siit välja? Sest ma peaks jõudma ruttu enda perele süüa teha. " üritasin seda naljaks pöörata ning näha võimalikult süütu välja. Laps veel kõhkles sekundid kuid lausus rõõmsalt siis
" Okei!"
Tundsin kuidas lapse väiksed sõrmekesed sidusid minu ümber olevaid nööre sõlmest lahti. Iga nööri haare nõrgenes üksteise järelt. Tundsin et saan juba vabalt enda jalgu liigutada ning varsti olid ka minu käed vabad. Ja kohe, kui ma olin vabaks saanud pöördusin kiirelt tüdruku poole ning haarasin ta juustest mis olid hele oranzid. Tema nägu oli kaetud heledate tedretäppidega, mis mulle üldse ei meeldinud. Haarde peale hakkas ta kisama kõvasti, mille peale võtsin kinni ta lõualuudest ning tõmbasin nad lahku, nii et põsenahk rebenes suust kõrvadeni. Limpsisin kiirelt verd ta näolt ning varsti surusin oma hambad ta kägiveeni ning lürpisin ta värske vere maitset. Minu joovastus vere vastu sai minust võitu ning minu jalad läksid nõrgaks. Ma maandusin põlvedele ning naudingust sulgesin oma silmad. Ma kaanisin täiest jõust ta verd, kuigi pool tema verest voolas minu lõuast ja kaelast alla. Varsti olin ise ka verega kaetud. Kuid ma ei olnud tähele pannud kirikust välja jooksvaid inimesi, kes spurtisid minu suunas, ning hetkega olin ma uuesti kinni võetud. Üks naine karjus nuttes, ma eeldan et see oli surnud tüdruku ema. Rabelesin inimeste käte vahel jälle, kuid nüüd vihati mind veelgi rohkem. Kõik inimesed karjusid " Härga! Härga! Härga!... " Meie külas tähendas see suurt metallist härga, kuhu pandi kas loom või "nõid" ning härja alla süüdati lõke, mis põletas härja sisu elavalt.
Hakkasin kriiskama nii tugevalt kui suutsin ning püüdsin vastu puigelda minu halvale saatusele. Lõpuks toppisid inimesed mu härja sisemusse ja lajatasid härja kõhu ukse kinni. Kraapisin ust kuni minu näpu küüned ära tulid ning uks veriseks sai. Suure metall eluka seest oli kuulda mu kohutavaid kriiskeid, kui tundsin soojust enda jalgade alt. Teadsin nüüd et nad olid alustanud lõkkega ja peatselt olen mina vaid tuhk. Üritasin leida veel mingit pääsu, kuid see oli juba otsustatud. Ma olin määratud surmale. Minu nahk hakkas punetama kuumusest ning minu riided hakkasid vaikselt kumama, kuni need lõpuks leegid üles võtsid. Minu veri naha all hakkas keema. Nahk hakkas lõhenema, kuni selle alt tuli esile mullitav ja keev veri. Ma kraapisin valust endalt näo naha ära ning kukkusin jõuetult ümber. Tundsin ennast kui päikese peal olevat. Ma usun et sellepärast see valguskuradik mulle ei meeldinudki. Varsti aeglustus mu süda ning eneseteadvus kustus. Kuulsin kuidas kell tiksus, kuni mu viimaste hingetõmmeteni...



Kuidas meeldis? : )) Jutt pole veel läbi, pean mainima : D