Psycho...8 (2)

Kerge päiksekiir ärkas põõsaste lehtede vahelt, minu silmalauge oma valgusega ärritades. Avasin silmad, avastades, et olin pärast jahti täis kõhuga metsa magama jäänud. Ehmatasin, kuna ma pole varem niimoodi magama jäänud. Ajasin enda keha istukile ja silmitsesin laipa enda kõrval, mis oli verest tühjaks imetud ja selle dramaatilised silmad olid pärani. Ohkasin, kuna tüdruk ise nägi jube välja. Hommikul ärgates tavaliselt minu kõrval sellist lõusta ei leba. Kuna päike tõuseb üsna kiiresti ja inimesed on ka väga varajased ärkajad, pidin ma kiiresti enda majja tagasi jõudma. Nõrkade jalgade peal astusin kiiresti samblast ja okstest läbi, astudes jalga paar okast ja kivi. Valule ma tähelepanu ei pööranud, sest see ei olnud oluline teadud hetkes. Just enne inimeste ärkamist jõudsin enda majauksest läbi lipsata. Lukustades ukse väljaspool olevale. Silmitsesin välist elu peaaegu kolm tundi kuni avastasin et võin sinna magama jääda. Olles peaaegu voodisse minemas kuulsin ma pealt, kuidas külamehed olid metsast laiba leidnud. Varsti silmitsesin seda samasugust jõhkrat lõusta küla lõkkeplatsi kõrval. Nad olid leidnud ta sealt samast kus ma ta olin jätnud. Mulle endale see huvi eriti ei pakkunud, sest ma olin kindel et Mind ei saada kuidagi selle laibaga seostada. Paar inimkeha nutsid laiba koha peal. Tüdinedes vaatepilgust suundusin lõpuks voodisse. Sulgedes silmad, jäin koheselt magama.
Kuna küla oli laiba pärast väga liigutatud, ei olnud täna erilisi pidulisi töövaba päeva puhul. Kerge kuma aknast äratas mind üles. Keegi oli lõkke üles teinud, kuid söed nüüd ainult kumasid pimedas. Jälle oli pime, öö, minu aeg. Küla oli vaikseks jäänud, inimesed olid enda majadesse pugenud, et kaitsta end öö eest. Mõtlesin tükk aega, kas minna täna metsa või ei, sest mehed võisid püssidega metsa minna, elukat otsima. Ja kartsin et tänu laibale ei kõnni enam keegi öösel metsas. Kogudes enesekindlust, astusin ma lõpuks majast vaikselt välja, suundudes puude poole. Läbi metaväravate astudes tundsin kergus tunnet. Sest isegi kui kedagi pole, keda jahtida, on mul ikkagi mõnus käia metsas, millel pole piire ja kus ma saan end vabana tunda. Hingates värsket õhku ninasõõrmetest sisse, astusin läbi taimede.


Veel tuleb põnevaid sündmuseid, seega jääge ootama. Hetkel ei suuda enam midagi kirjutada, kunagi hiljem jätkan. Täna siis selline kergem ja rahulikum osa : D