What Are You Waiting For? 3 (3)

Mööödusid need kuud ja päevad ja noh kuidas tavaliselt kirjutatakse onju. Puffy kasvas, ja mina koos temaga. Loogika ruulib. Jõudis kätte minu tobe sünnipäev. Vanemad pole ikka veel aru saanud, et ma pole juba 5 aastane laps. Nad korraldasid mulle peo, ja guess now .. keda nad kutsusid? SUGULASI. Täielike sugulasi. Kõik mu tädid ja onus olid kohal. Kaksisõed ja vennad jne. Ma ärkasin kell 9:30. Olin maas :s .
Kui ma alla jõudsin .. oli kõik kaunistatud paberist kaunistustega ja kingitustega. Tagaaias seisid lauad täis toitu. Esimene, mida ma nägin oli suur tort. Igalpool olid õhupallid ja igal võimalikul kohal oli kirjas "16" . Ma eriti veel 16 ei jõudnud olla aga ikkagi kahtlen et sweet sixteen ikka nii sweet saab olla. Kuulsin küünte toksimist vastu puupõrandat. Puffy oli mu selja taga. Ma mõtlesin, et pean temaga õue minema. Olin rõõmus. See on piisav põhjus, et praegu tagaaia mitte minna. Vaatasin klaasuksest välja ja nägin et isa on juba siiapoole liikunud. Haarasin kiiresti koerarihma ja joooksin Puffyga õue. Jalas olid mul esimesed ettesattunud plätud ja seljas öösärk. Jooksin aiast mööda . Olin pargis. Kõik vaatasid mind ja mul oli väga ebamugav. Hakkasime Puffyga koju minema. Mu kõhus aina keeras.
Andsin Puffyle süüa ja panin riidesse. Panin rastapatsidele lakki ka peale. Jahm, rastapatsid on mul juba aasta. Kuigi neid on juba vähem. Kui enne oli mul neid mingi 5 tükki, nüüd aint 3. :D Avasin aeglaselt ukse ja olin puustpõrandal rõduukse ees õues. Paar sammu edasi ja oli juba muru. Ma olin veel sokkides, meelega, et mul oleks põhjus korraks eeemale minna ja olukorra läbi mõelda. Kui teised mind nägid, soovisid kooris palju õnne. Kortsutasin kulmu. Kui äkki pööras minu poole mingi poiss. Tal olid mustad juuksed, ja vast sinised silmad. Ta libistas näpudega mööda oma juukseid ja ta näol säras naeratus. Mul hakkas kõhus keerama. Ta riietus oli must valge. Jäin liigutamatult seisma, suu ammuli. Kui Puffy tormas majast välja ja rõõmsalt haugutas.. sain ma aru et see poiss meenutab imeliselt Puffyt. Ta oli tõesti nagu Husky. Neelatasin ja läksin sokides sinna lauda. MINA EI TEA miks tavaliselt kõikidel tekkib mingi probleem, et omfg ma jooksen nüüd tuppa ja masetsen ma oe armunud. Mina olen nagu kohene, ma pole pidur. Astusin laua juurde, ja toetusin ühe käega vastu lauda. Panin jalad risti, siis tuli pähe, et olen pe.de. Pilgutasin silmi ja küsisin " noh, kes sina siis oled ? sugulane? " küsisin julgelt.
"Justin" kostis ta suust häält. " ei,ma pole sugulane. Su vanemad kutsusid mind siia, olen teie uus naaber. Tore tutvuda, Sally?" ta ulatas mulle kätt. Ulatas vastu. Kuid siis pööras ta pead paremale. Vaatasin ka sinna. Meie suunas kõndis mingi beibekas blondiin. Kortsutasin kulmu. See blondiin lähenes Justinile, kui lõpuks võtist ta käest ümber ja lausus nätsu närides " lähme kallis " ja nad läksid koos minema. Olin murtud. Vaatasin kuidas nad kõrvalmajja lähevad. Olin pahane. Marssisin aiast majja. Eriti see valsi muusika, see ajas mind öökima. Lükasin pauguga ukse kinni, kuid pauku eriti ei tulnud. Istusin köögi laua ääres kõrgele toolile ja toetasin pea kättele. Mossitasin veidi, kui kuulsin taga ema häält.
" mis juhtus kallike?"
"Midagi!" karjatasin ma. Ema istus vastas toolile ja vaatas mulle kahtlaselt otsa. Ma vihkan vaikust. Pöörasin pea Puffy poole, ja mulle meenus jälle see Justin. Vaatasin vihaselt emale silma ja plahvatasin : " Miks sa mulle üldse Husky ostsid, sa pole mult küsinudki mis tõugu koera ma tahan. Äkki tahtsin hoopis Senbernari, või hoopis kassi?"
"Ma lihtsalt teatsin et sulle meeldivad hundid ja.."
" Ei meeldi!!" tõusin koheselt püsti ja trampisin trepi poole. Puffy oli ülirõõmus ja ajas ülinärvi. Ta jooksis koguaeg minu ees. Lükkasin ta jalaga eemale. Ta oli suht raske ja suur. Olin suht külm ja hingetu. Jooksin trepist ülesse oma tuppa. Sisenesin msni. Hakasin mõtlema, et miks mul selline mase mingi kahe ebaõnne sekundi pärast? Ma nagu hakasin järsku tervet maailmat vihkama. Kuulsin ukse tagant Puffy samme ja vingumist. Tegin talle ukse lahti ja kallistasin teda. Puffy on mul ainuke sõber. Kuulsin õuest oma nime. Miski minu sees käskis mul rõdule minna. Ma toetusin rõduäärele ja vaatasin alla. All seisis tumedajuukseline pikk tüdruk. Ta nägu tundus tuttav ja ma tundsin ta ära.
" KEIU " karjusin pisar silmis. Jooksin trepist alla ja kohe õue. Kõrvalsilmaga nägin kuidas ema mind vaaatab aga ei viitsinud talle midagi öelda. Jooksin ja kallistasin Keiut. Surusin käed ümber ta kaela ja kuulsin sosistamist ta huulte vahel : " ma olen tagasi. "

Autori kommentaar »