Teretulemast Unistustepõrgu. (2) (9)

... Möödus aega, Kiku avas silmad. Ta ümber sõidsid ja vilkusid poIitsei ja kiirabi autod. Kiku poole lähenesid valgetes riietes inimesed . Ta ei saanud midagi aru, ega näinud ka hästi, ta ainult nägi, et ta on aina kaugemal oma istekohast. Isegi ei tundnud, et arstid viivad ta ära. Ta pandi istuma kiirabiabiautosse. Ta silmis läks kõik aeglaselt mustaks ja ta kukkus äkitselt toolilt maha. Kiirabiautos tekkis paanika. Autojuht vajutas gaasi ja nad sõidsid kiiruga haiglasse. 5 Minuti pärast oli Kiku jälle ärganud. Ta minestas. Nad olid veel autos ning polnud veel haigla lähedalgi. Kiku tundis, kuidas ta püksid vebreeruvad ja vilguvad. Ta liigutas aeglaselt oma kätt telefoni poole ja karjus. Ta nägi, et on üleni verine . Ta lihased ei töötanud ning silmis läks kõik jälle aeglaselt mustaks, lõpuks ta nägi ainult kuidas ta käe poole jõuab mingi terav nõel , ning tundis käes valu.
Ta jäi magama. Arstid tassisid ta joostes haiglasse. Haiglas on siuke tavaline paanika, kõik karjusid " eest " ja jooksid opiratsiooni osakonda.
Telefon jälle vilgus. Üks metõdedest võttis ta telefoni välja ja vaatas kes helistab, seal oli kirjas " Ema " tal oli õigus vastu võtta.
Metõde: "Hallo, metõde siinpool. "
Ema: "Tere, mis toimub?? "
Metõde: "Nagu ma aru saan on Teie tütar praegu minu kõrval, arstid võitlevad ta elu eest. "
Ema ( karjudes ) :" APPI MIS JUHTUS??? MIKS APPI MIS KUS KES"
Metõde : " Teie tütar sattus väga võimsasse avariisse. Buss keerles mäest alla pärast avariid." taga oli kuulda arstide karjusi ja elektroonilisi haigla hääli.
Ema minestas korraks : " NII KUS HAIGLAS TE OLETE ??"
Metõde: " ********* *** ******* * **"

Ema lõpetas kõne ja helistas kähku õele ehk Kiku tädile. Ta käskis talle sinna haiglasse sõita, aga jah tädi oli väga ehmunud..

Haiglas:

Kiku elu eest võitlesid suhteliselt enamus arste. Sest sellel ajal polnud haiglas eriti kedagi. Bussijuht suri kohapeal. Südamelöögimõõtja ( vms ) näitas kas Kiku üldse elab. Kikul olid väga aeglased löögid. Arstid karjusid ja jooksid mööda operatsiooni lauda. Talle tehti kunsthingamine ja vajutati väga kiiresti kopsudele.
Arstid olid juba higised, ning oli juba hilja. 0:12 oli kell. Arstid pidid juba kodus olema. Kuid nad ei tohtinud.

Möödusid tunnid ning oli juba hommik. Arstidel oli juba vahetus ära. Kiku oli veel ikka surma ohus. Ning tädi oli terve öö ukse taga. Ta ootas. Ka Ema ja Isa ootasid resultaate. Ning lõpuks tuli tädi juurde metõde. Operatsiooni ruumist oli kuulda kuidas arstid närviliselt käsutusi üksteisele annavad. Metõde alustas : "Me teeme kõike mis suudame."
Tädi: "Ma saan aru T_T "
Metõde: "Me arvame, et teda on kergemini uinuma jätta. Sest me üritame juba 10 tundi ta päästa. Kuid pole mingit tulemust."
Tädil oli kivi kurgus, pisarad silmas, ta ei osanud midagi öeldagi.
Metõde jätkas: "Aga me proovime veel ja.."
siin tuli peaarst täiesti higine välja , ta ütles : Meil on väga kahju, aga me ei suutnud ta päästa. Ta on lõpetanud oma elu. Ta on surnud. "

Autori kommentaar »