My life is like a Romeo and Julia - Helena/Helena vanemate vaatenurk. (10)

Jutt -

Äkki kostis koputus uksele. Marek ''Helena tule appi koristama, emps ja paps on poole tunni pärast kodus. Käbe!''. ''Mine sinna peitu.'' sõnasin sosinal Oliverile ja näitasin vannitoa poole. Tõmbasin hommikumantli peale ja sussid jalga. Tegin ukse lahti ja tõmbasin kinni ning lippasin alla. See oli lihtsalt jube mis seal oli. Asusime siis koristama. Meil vedas, me saime napilt koristatud. Kui vanemad tulid istusime diivanile ja klõpsisime ruttu suvalisele kanalile ja vaatasime seda. ''Tere.'' sõnas isa ja läks üles. ''Tere.'' sõnasime vennaga ühest suust vastu. Ema istus tugitoolile ja vaatas meid. ''Mis juhtus? Kõik korras?'' küsisin murelikult. ''Ma pean teile midagi rääkima.'' sõnas ema. Tajusin juba midagi halba. ''Me kuulame.'' sõnasin. ''Me lähme isaga lahku. Ja Marek kolib minu juurde ja isa tahab Helena sinuga koos edasi elada.'' sõnas ema vaikselt. ''Mis asja? Kuna te selle veel ära otsustasite?'' küsisin ma. See vapustas mind, mu vend oli alati toeks mulle, mis siis et ta oli tüütu ja vastik vahest, aga hoolisin tast siiski ja nüüd peale 17.a. meid lihtsalt eraldatakse. ''Me ei koliks Marekiga kaugele, te saaks üksteisel külas käia.'' sõnas ema. ''Ja nemad saavad selle maja endale?'' küsis Marek pettunult. ''Sulle on ka alati see maja tähtis, sul on suva, et vanemad lähevad lahku ja me ei pruugi enam näha. Kaabaks.'' käratasin ja jooksin trepist üles. ''Helena.'' hõikas ema, aga ma ei teinud välja. ''Loodan, et tal homme parem tuju. Ta pole ju Oliveri nii ammu näinud.'' sõnas Marek valjult, ilmselt meelega ''Või peidad sa teda hetkel enda toas.'' See vihastas mind. Ma lõin pauguga ukse kinni. Oliver oli läinud, mu laua peal oli ainult kiri sisuga ;
Ma pidin igaks juhuks minema. Ilusaid unenägusi kallis!

Oliver
Ohkasin õnnest. ''Helena.'' oli kuulda isa karm hääl. Tema oli see kõige kurjem meie suhte üle. Neelatasin ja läksin alla elutuppa. ''Ütle nüüd, kas sa kohtud Oliveriga.'' küsis isa. Marek naeris õelalt ta seljataga. Andsin alla, mul polnud enam mõtet. ''Jah.'' sõnasin vaikselt. ''Me ju rääkisime, et sa ei tee selle poisiga tegemist, kas sa ei saa aru ta on varas ja kaabakas nagu ta vend. Kas sa tõesti ei näe seda?'' käratas isa. ''Isa see pole üldse nii nagu sa arvad, ta pole selline, ta on erinev Kristjanist(Oliveri vend) ja üldse, ta on teistsugune.'' sõnasin vaikselt. ''Sa ei tohi taga kohtuda rohkem.'' käratas isa. ''Isa aga...'' tahtsin öelda, aga ta katkestas mind ''Ei mingeid agasi, sa ei kohtu enam taga.'' Mul tuli pisar silma ja jooksin trepist üles, lõin ukse pauguga kinni ja sulgesin selle. Ma lasin pisaratel lihtsalt voolata, miks meil ei lubata suhelda, ma olen ju ka inimene, ma ei saa ju koos olla kellegiga keda ma ei armasta. See endine, kes oli enne Oliveri, ta oli isa ja venna peale surutud mulle. Miks? Miks on elu nii ebaõiglane? Kuulsin all jälle vaidlemist. Võtsin sahtlist kõrvaklapid ja otsisin kuskilt oma telefoni, kustutasin tuled, panin rõdu ukse korralikult kinni ja panin ka teleka kinni. Kõrvaklapid kõrva, musa tööle ning viskasin pikali. Peagi uinusin.

Helena isa vaatenurk:

''Ma ei lase oma tütrel suhelda selle kaabakaga.'' käratasin. See poiss oli tõeline nuhtlus, viib veel mu tütre hinded alla. ''Karl(isa) sa ei saa noortel keelata armastada, las nad olla koos.'' sõnas Merike(ema). ''Ei ma ei lase sellel kaabakal oma tütrele midagi teha...hoidku eemale või kahetseb.'' sõnasin vihaselt. ''Karl kuula palun, sa ei tohi tal keelata nii, muidu ta kaob üldse.'' rääkis Merike. ''Mina ei taha seda poissi siin näha.'' käratasin ja läksin oma kodu kontorisse. Hakkasin selle poisi kohta asju uurima..esimeseks number. Pidin selle poisiga rääkima, muidugi mitte ennem, kui Marek ja Merike välja kolinud on, nad pidid umbes 4-5 päeva pärast kolima, kuna meie lahutus lepingud on sisse antud ja kui natuke peale maksta saab ka kiiremini. Kõik vajalik info leitud, läksin võtsin endale kapist natukene viskit, jõin selle ära ja suundusin magamistuppa. Jäin suht ruttu magama.

Helena vaatenurk:

Ärkasin hommikul varakult. Peale kella 9. Ohkasin, käisin ruttu pesus ja suundusin kööki. Tegin endale võileiva ja valasin natukene mahla ning suundusin oma tuppa tagasi. Isa sõnad olid mind tõsiselt haavanud, ta ei saa ju mul keelata olla inimesega kellest hoolin ja keda armastan juba kaua. Ma ei taha isale haiget teha. Ma ei tea mida teha. Panin teleka käima ja klõpsisin seda, kuni mul söödud oli. Vahetasin riided ära, viisin musta klaasi pessu. Tõmbasin papud jalga, tagi selga ja väljusin majast. ''Kuhu sa lähed?'' kuulsin isa häält. ''Õue. Saan Liisuga kokku.'' sõnasin. ''Vaata et sa selle poisiga jälle kokku ei saa, ära tee isa kurjaks. Head aega.'' sõnas isa kurjalt. ''Head aega.'' sõnasin ja panin ukse kinni. Võtsin taskust telefoni ja helistasin Liisule. Ta võttis kohe vastu.
Mina: Tsau.
Liisu: Tsau, mis mureks?
Mina: Välja?
Liisu: Okei.
Mina: Ma olen 15 minni pärast sinu maja juures.
Liisu: Ok, tsauh.
Mina: Tsauks.
Lõpetasin kõne ja kõndisin Liisu maja poole. Sinna viis tee, mis läks mööda tee serva. Kuulsin äkki sahinat, vaatasin puude varju. Äkki astus sealt Oliver välja. ''Me ei tohiks kohtuda.'' sõnasin vaikselt ''Ma ei saa, palun mine ära. Mul on niigi raske.'' sõnasin talle vaikselt. ''Oota.'' palus Oliver. ''Mine.'' karjusin talle ja lihtsalt pistsin jooksu. Kust ma teadsin, äkki olid jälle venna luurepoisid kuskil? Või isa jälitas, teada küll teda. Jooksin ja jäin seisma, vaatasin taha, Oliver seisis ikka seal. Ma olin enda peale vihane, aga ma ei tahtnud et midagi halba juhtuks. Olin peagi Liisu maja juures ja ta juba ootas seal. ''Tsau.'' sõnasin rõõmsalt ja kallistasin teda. ''Tsauuuu.'' sõnas Liisu ja kallistas vastu, me polnud tükk aega näinud, no tegelt ainult eksamite ajal. Peale seda oli meil mõlemal palju teha. ''Sa tundud kurb.'' sõnas Liisu äkki. Ohkasin ja sõnasin ''Ma pean sulle midagi rääkima, aga ära palun vihastu ega solvu. Ma ei elaks seda ka üle.'' Liisu vaatas mind imestunult ja sõnas ''See peab küll siis midagi väga salajast olema.'' Tõmbasin hinge ''Meil on või oli või ma ei oska öelda salasuhe selle Oliveriga, ma arvan, et sa tead küll keda ma mõtlen.'' ''Tegelikult? Miks salasuhe?'' imestas Liisu. ''Meie kummagi vanemad ei taha, et me suhtleks, see pole nende arust eriti hea.'' sõnasin ma nutt kurgus. ''Vaesekene.'' sõnas Liisu ja kallistas mind. ''Ja mu vanemad ka lahutavad.'' sõnasin veel otsa. ''Ohh jumal küll.'' sõnas ta. ''Tule lähme minu poole, joome kuuma šokolaadi ja vaatama mingit armastus filmi.'' lisas veel. Naeratasin õrnalt ''Päeva parim pakkumine.'' Läksimegi siis tema poole, helistasin ka isale, et ma ei tule täna ja et olen Liisu pool. Muidugi ta uuris Liisu vanematelt ja nood kinnitasid seda. Vaatasime oma 3 armastus filmi ära. ''Aga miks sa ütlesid, et teil oli salasuhe või sa ei tea?'' uuris tüdruk äkki. ''Kui ma sinu poole tulin, siis me kohtusime ja ma tõrjusin ta ära ja ma ei tea. Murdsin ta südame.'' sõnasin ja puhkesin nutma. ''Ole nüüd, ei murdnud, ta andestab.'' sõnas tüdruk. Vaatasime veel vist 1 filmi ja läksime siis ära magama, kuna mõlemad olime varakult ärganud. Uinusin ruttu.



Aitähh lugemast, loodan, et meeldis ning et oli põnevam osa : ))

Autori kommentaar »