Plan B 2.osa (9)

Jalutasin natuke aega Valga tänavatel ja siis meenus mulle üks koht kuhu olin ma alati tahtnud minna. Kuna bussiga oleksin ma raha raisanud, siis läksin jala. Ega üks väike 5 kilomeetrine jalutuskäik siis paha tee.

Tunni aja pärast nägin majakest, kuhu olin tahtnud tulla. Et paista normaalsena selles maalähedases ülerahvastatus kohas kõndisin, kuigi oleksin tahtnud juba kiiremini sinna jõuda. Arvestades seda et see on maakoht, siis oli nii imelik, et siitkaudu nii palju inimesi liigub. Otsustasin esimesel avaneval juhul küsida selle kohta. Lähenesin väikesele tammepuust uksele. Astusin kivitrepist üle ja koputasin viisakalt uksele. Vastu tuli 30-ndates eluaastates naine. Ta oli täpselt nagu ma mäletasin. Pikad blondid juuksed, pruunid silmad, väike nägu, suu ja nina. Siis olid tal veel tagasihoidlikud riided nagu vanasti. Lihtsalõikeline pruunikas kleit. Aga sellele vaatamata oli ta ilus noor naine.

"Tädi Martha!" hüüatasin ma. Vaadates ta imestunud nägu lisasin veel: "Kas te tundsite mu ära? ... See olen ikka mina, Liis Kuusk, teie õetütar." "Liisukene, nii tore on sind taas näha. Viimati nägin sind kui sa olid alles 2-ne. ... Oh, mis sa seisad seal väljas, astu ometi sisse." Astusin sisse just nagu ta oli palunud. Sees oli veel ilusam kui mulle oli kirjeldatud. Tuba, millesse astusin oli avar ja hele. Disain oli täpselt selle toa jaoks. Mittemidagi polnud üleliiast. Olin vaimustatud. Võrreldes minu kasuema majaga oli see justkui palee. Kõik mida ma öelda oskasin oli vaid "Wow". Sellepeale hakkas ta justkui väike tüdruk itsitama. "Kas sa pole siis sellist maja varem näinud? Või tuba?" "Ei, võrreldes minu võõrasema majaga on see nagu palee nagu loss, ütlesin ma mõeldes seda surmtõsiselt. "Oled sa vast naljatilk!"sõnas mu tädi mulle. "Nii, aga kuidas sa siia sattusid? ... Võta istet palun." Istusin pehmele ja mugavale diivanile ja hakkasin oma jutukest pajatama. Mõne lausega võtsin ma oma eluloo kokku. Ma ei hakanud detailidesse laskuma. Muidu oleks see väga igavaks läinud. "Jube, kuidab su ema, vabandust kasuema sai sind niimoodi kohelda?" vastas hämmeldunud Martha. "Aga luba, et kunagi räägid sa mulle kogu loo, ükskõik kui igav see ka ei tunduks, eks?" "Martha, ma ei tea kas ma jäängi sinu juurde nii kauaks. Ma ei taha sulle tüliks olla. Ma tahtsin sind lihtsalt üle väga pika aja taas näha." ütlesin ma enesekindlalt tädile. Martha ohkas. "Ma nii lootsin, et sa tuled. Ja nüüd kui sa tuli ... lootsin ma et sa jääd."sõnas ta. Kas ma peaks jääma? Pärast olen talle veel tüliks? Aga kuniks ta minust ära ei tüdine, niikaua võin ju siia jääda. Siis ei peakski tänaval ööbima. Mure lahendatud. "Kui ma sulle tõesti tüliks pole, siis ma JÄÄN," ütlesin ma nii usutavalt ja ausalt kui suutsin. Ta hakkas nutma ja siis naerma ja lõpuks tuli ja kallistas mind tugevalt. "Ma ei taha lihtsalt üksi olla!" ütles tädi mulle. "Ära muretse, ma ei jäta sind veel niipea!" ütlesin ma.

Autori kommentaar »