Pärast surma 6# (6)

Ma lamasin järjekordselt oma palatis. Ma olin segaduses, õnneks tuli arst minu juurde ja küsis mult:
A: Kas teil on parem?
L: Mis minuga juhtus?
A: See on rasedusest.
L: Mis?
Ma olin sõdade ja kõige muu pärast unustanud et mul oli laps kõhus. Kui loll ma olin?
A: On aeg, teie esimeseks ultraheliks.
Natukese aja pärast küsis ta mult, et kas ma soovin pilti ka. Muidugi ma nõustusin.
Võisin oma tuppa minna. Tiffany kes oli mu toas oodanud oli mu pärast väga mures, aga kuuldes et see oli rasedusest ta rahunes. Ma palusin tal lahkuda. Ta läks. Ma sammusin vannituppa ja paljastasin oma kõhu, mis oli natuke punnis. Ohkasin ja katsin kõhu jälle kinni. Ma panin omale ilusamad riided selga ja sammusin võitlusplatsi poole ja otsisin Stefani. Ma leidsin ta. Ta oli õnnelik et ma olin terve. Nähes mu õnnetut nägu läksime minu tuppa (ma kutsusin ta sisse), ta vajutas oma huuled minu omadele ja suudles mind. Mu esimene suudlus ... . Mu nägu läks rõõmsamaks. Ma ütlesin talle:
L: Stefan, ära pahanda, kuid ma pean seda sulle ütlema.
S: Ma luban et ei pahanda.
L: Ma armastan sind.
S: Muideks, mulle meeldid sa ka.
L: Ma ei tea, kas sa tead juba, kuid ma olen lapseootel.
S: Ma tean.
L: Ära nuta! Ma ei tahtnud sind solvata, ega midagi niisugust.
S: Ma ei nuta!
L: Imelik ... Ma kuulsin nagu keegi oleks nutnud.
Ma kuulsin jälle seda nuttu, seekord juba tugevamalt.
S: Kas sa siis ei tea, et mehed ei nuta?
L: Jah ... Küllap sul on õigus.
Ta suudles mind õrnalt ja lahkus. Ma muutusin jälle kurvaks. See hääl, oli lihtsalt nii kummaline. Ma läksin sööma, toit oli maitsev nagu alati.Olin just lõpetanud ja nõud ära pesnud, kui kuulsin seda häält, kes nuttis. See kestis natuke aega ja siis lõppes. Ma vahetasin riided öörõivaste vastu ja läksin magama. Und ei tulnud ja ma otsustasin raamaturiiulist mõne huvitavama raamatu võtta. Võtsin suvaliselt ühe ja mulle sattus kätte "Videvik", muidugi ma teadsin seda raamatut ja olin seda lugenud, nii et ma sirutasin käe juba uue järgi. Kätte sattus jälle loetud raamat "Nils Holgerson", panin raamatud tagasi ja loobusin sellest tegevusest. Mul oli igav, und polnud ja midagi polnud teha.
Järsku hakkas jälle keegi nutma. Seekord oli nutt juba nii vali, et surusin käed kõrvadele ja ootasin selle lõppu, kuid seda ei tulnud. Ma tundsin hääle ära ja mõistsin et see kuulub mu ... emale.

Kuuenda osa lõpp.
Jätkub ...


Autori kommentaar »