Lennukiga eikusagil (8)

Hei, mina olen Candice. Enamus sõpradest kutsuvad mind lihtsalt Cal'iks. Enivei, ma olen 14 aastane. Mul on väike pere - isa, ema ja mina.

*

Ühel päeval, kui mu vanemad minu tuppa tulid ja ütlesid, et me lähme reisile ollin ma väga õnnelik, kuid kuuldes, et me lähme lennukiga ma muutusin kurvemaks, nimelt ma kardan lennukeid, sest mu hea sõber suri lennuõnnetuses ja peale seda kardangi ma neid.

*

Meil kõigil olid asjad pakitud ja me hakkasime auto poole liikuma, et lennujaama sõita. Lennujaamas läks kõik hästi ja ka mu ema kinnitas mulle et kõik läheb hästi ja minuga ei juhtu midagi.
*
Lennukis otsisin ma oma koha üles ja võtsin mugaval toolil istet. Ma ei kartnud enam eriti. Mu ema ja isa istusid minust 1 koht eespool. Kõrvalt kuulsin kuidas üks minuvanune poiss rääkis lennukitöötajaga, sest tema kohal istusin mina ja oli toimunud mingi arusaamatus või midagi sellist. Kuna lennuk oli kohe startimas ja uksed juba sulgunud pakkus töötaja välja viimase koha lennukis - minu kõrval. Muidugi ma poleks saanud keelata teda sinna istumast, sest ta oli nii kaunis. Jah see on nii, armastus esimesest silmapilgust. "Kas ma võin siia istuda?" küsis poiss. "Ikka," vastasin ma. "Mis su nimi on?...Mina olen Matt," ütles Matt.
"Candice...kinnita turvavöö ka, kohe hakkab lennuk sõitma," vastasin ma.
Kohe kostis ka hääl "Palun kinnitage oma turvavööd". Lennuk tõusis õhku. Ma haarasin tugevasti käetugedest kinni, kuid ühel neist juhtus olema just Matti käsi. ma vabandasin ja andsin talle põhjuseks "Ma kardan lennukeid." Ja vaatasin teda oma hirmunud näoga.

*

Natuke hiljem ma avastasin ennast magavat. Ka Matt magas, ta oli nii nunnu magades. Jäin uuesti magama.

*

Ärkasin üles valju alarmi peale, kõik olid juba ärganud ja otsisid oma lähedasi et nendega veel rääkida. Ma oli segaduses. Esimene ettejuhtuv kelle ma leidsin oli Matt, ma küsisin talt:"Mis toimub?" Vastuseks sain ainult hoiatava pilgu. Natukese aja pärast, täpsemalt 46 sekundi pärast ütles Matt mulle:"Ma tean et me pole kaua koos olnud, tegelt me alles kohtusime, kuid ma armastan sind." Peale seda ta suudles mind. Ta lisas:"Kui me peaksime surema, siis koos." Lennukil oli bensiin otsa saanud ja nüüd suundus ta alla, tohutu suurel kiirusel ...otse merre. Laskumine kestis 5 minutit. Suures rahvasummas ei leidnud ma oma vanemaid üles, ma oleksin neid veel näha tahtnud. Mõnede jaoks oli veel võimalus, sest lennukis olid mõned langevarjud - täpselt nii palju kui lennuki töötajaid. Nad põgenesid. Peale seda olid kõik vihased, sest kapten peaks viimasena lahkuma. Ma hoidsin tugevasti Matt'ist kinni ja suudlesin teda. Lennuk kukkus alla.

*

Ma ärkasin uniselt, mu kõrval lebas Matt. Algul tundus ta surnud, kuid siis nägin ta avanevaid silmi. Ohkasin kergendatult. "Kas me oleme ainsad ellujääjad?...Ja kus me oleme üldse?"pärisin ma poisilt. "Mdea, vaatame ringi natuke?" vastas ta sellepeale. "Okei!"ütlesin ma. Vaatasimegi ringi, olime mingi väga väiksel saarel maadnunud, mis tundus rohkem mingi muuna. Peale lühikest jalutuskäiku, mõistsime et me oleme ainsad kes selle üle elas. Järsku hakkas saar vajuma. "Issake, see on see saar Atlandi Ookeanis, mis vee alla läheb ja siis millagil veeepinnale kerkib," teatasin ma kurvalt Mattile. Ruttu ronisime kõige kõrgema mäe otsa , kuid sellest ei piisanud. Vesi kerkis, 4 meetrit sekundis. Me olime surmale määratud. Vesi oli juba meie jalgade juures. Vesi tõusis halastamatult. Olime juba kaelani vees, kui tundsin et Matt haaras minust kinni ja proovis ujuma hakata. Võtsin temast eeskuju. Meil oleks võimalus olnud siit pääseda ...kui see poleks vaid ookean ja kui me poleks vaid ookeani keskel. Lootsime mingile laevale, või saarele, kuid tunni aja jooksul seda ei ilmunud. Ma olin väsinud ja ka Matt oli. Kuid me ei andnud alla. Kuid lihased ei andnud armu. Ma vajusin sügavale vette. Ma olin uppunud.

Autori kommentaar »