Inglite Medaljon [16.osa] (2)

...

16.PÕGENEMINE

“Me peame siit kuidagi minema saama” pomises Kellen omaette oma edasi-tagasi sammumist jätkates.
“Aga äkki saab sellelt alalt kus Medaljon vali.tseb lihtsalt minema kõndida.” Ütles viimaks Ashley “Ma ole sellega kunagi varem pidanud kokkupuutuma aga ma arvan et see ei toimi füüsiliselt ja et see ei mõjuta sind vaid Medaljoni.”
“Kas sa siis arvad et ma same siit lihtsalt minema jalutada?” küsisin.
“Vist jah.”
“Kas see on meie ainuke võimalus?” lüsis Kellen.
“Ma arvan et jah.”
“Peab ju veel mingi võimalus olema.”
“Lepi juba selle mõttega et me peame seda võimalust proovima enne kui sellekski juba hilja on.” Ütles Ashley.
“Olgu.” Ohkas Kellen. Kennel astus mu poole näol naeratus mis meenutas pigem valu grimassi. Ta võttis õrvalt kahe käega mu käest ja juhtis mind ukse poole.
“Las ma lähen ees.” Ütles Ashley.
“Mine.” Lübas Kellen.
Ashley lipsas välisuksest välja ja Kellen haaras mu sülle. Kellen vaatas mulle otsa justkui võiks see olla meie viimane hatk koos, siis surus ta huuled mu suule ja ma unustasin kõik oma mured keskendudes vaid sellele üürikesele hetkele. Kellen ajas end sirge kuid ma tahtsin veel.
Kellen jooksis uksest välja puude vahele. Ta jooksis puude vahel sik-sakki. Minu ümber oli kõik hägune. Järsku jäi ta seisma ja asetas mum maha suure kuuse all.
Ta andis mulle sõnatult märku paigal püsida. Püsisin liikumatult.
Puude vahelt ilmus nähtavale Ashley ja noogutas Kellenile. Mõlemad jooksid minust eemale.
Toetasin selja vastu puu tüve ja püütsin rahu säilitada. Kuid see ei õnnestunud mul just kuigi hästi kuna tuntsin midagi puu oksale enda kohal kukkumas. Ma ei vaadanud kes või mis see on vaid lihtsalt jõllitasin hirmust tardunult otse ette.
Kuulsin enda pea kohalt sügavaid hingetõmbeid.
Katkendlike hingetõmmetega vaatasin ma lõpuks ülesse.
Tume kogu mu kohal küürutas ähvardavalt ja hüppevalmilt. Ta hüppas graatsiliselt oksale enda all. Kuulsin veelüht sügavat hingetõmmet enne ta hüpet minu poole.
Veel enne kui ta küünistena väljasirutatud sõrmed minuni jäudsid kaikus läbi terve metsa metsik lõrin ja röögatus:
“Jenny!”
Kellen viskus mu ründaja poole ja paiskas tam aha minust vaid paari meetsi kaugusele.
“Jookse!” kuulsin Kelleni häält kogu selle lõrina kõrvalt.
Ma jooksinvastumeeltselt Kellenist eemale koperdades paljude puujuurte taha. Järsku haaras miski mul käest ja ma püütsin meeleheitlikult end lahti väänata.
“Sht, see olen vaid mina, Ashley!” kostis hääl vaikselt. Ma rahunesin selle peale väheke. Ashley vedas mind kiiresti enda järgi.
“Ashley, Kellen…”
“Ma tean juba.” Katkestas ta mind.
“Kuidas…?”
“Karolyn tuli mu juurde ja ütles mulle, tai se läks Kelleni juurde.”
“Kuidas sa tead mida ta öelda tahab kui ta on hunt?” tuntsin huvi.
“Medaljon võib küll oma võimu kaotada mingis Väljas aga soovitud soovid ei kaota mõju.”
“Ma ei saa aru Ashley.”
“Ma soovisin üks kord et ma kuuleksin ta mõtteid kui ta on hunt, meil oli seda kunagi vaja ja nagu näha tuleb see praegugi kasuks.”
Ta vedas mind edasi.
Midagi tuiskas meist mööda ja jäi siis natuke eemal seisma. Ka Ashley jäi seisma.
“Kuhu Karolyn jäi?” küsis Ashley.
“Ta läks tagasi Adami ja teiste juurde.” Vastas Kelleni hääl.
Ashley oli paari hüppega Kelleni juures ja tõmbas ta pluusi kaelust üle õla. Kellen vaatas teda rahulikult. Ashley paistis rahunevat ja silus krea jälle õige koha peale ja tuli siis mu juurde tagasi.
“Mida sa tegid?” küsisin temalt.
“Ta vaatas ega ma võlts ei ole.” Vastas Kellen.
“Äh?”
“Kellenil on õla peal arm mida võltsidel tavaliselt ei ole.” Vastas Ashley mulle.
Hakkasin juba küsima miks, aga Ashley katkestas mind.
“Ma seletan seda sulle siis kui me oleme kindlas kohas.”
Järgnes vaikus, et meie poolt tekitatud hääled kuulatamist ei segaks
“Ashley proovi kas me oleme Medaljoni võimu alalt väljas!” käskis Kellen vaikselt.
“Jah.” Nõustusin ma temaga.
Ashley sulges silmad ja miski sundis mindki nii tegema. Järgmisel hetkel asendus külmus mu ümber mõnusa ja hubase soojusega.

...

Autori kommentaar »