Proua Elisabeth - 2 pt (14)

2 peatükk

Klaasist süda

"Mida? Miks sa ei ütelnud mulle ennem? Sa ei..." ma olin täielikus paanikas ja hirmus, Lucien ei vaadanud mulle otsa... Olin meeltesegaduses, peaaegu nutma puhkemas.
Lucien eiras mind ja ütles "Asi ei ole sinus", ta korraks neelatas, nägu punane ja ütles "ma ju lõpetan kooli ning pean kuhugi õppima minema."

Sedaduses ja valus ma puhkesin nutma, miks nii kaugele? Südamevalus keskendusin söögitegemisele. Hakkisin porgandit, lendasid mu mõtted kui äkki avastasin, et Lucien jälgib mind... mu käsi? näljaselt? Kõht on ilmselt tühi "Aiiiii?!"

Lucien vaatas mu käsi suurte silmadega, ma lõikasin enda kätte sisse... "Kohmakat mind" ütlesin mina ning pühkisin teise käega külmi pisaraid.
"On kõik korras?" Lucien võttis mu käe enda kätevahele... Ta käed värisesid? Ta siis võttis paberrätiku ja pani selle mu verise näpu ümber.

"Se on kõik minusüü, et ma sind ehmatasin oma otsusega" ütles Lucien ning ta muutus järsku vihaseks ning lahkus toast.
" LUCIEN?!"...... Ei vastanud, ei tulnud tagasi, miks ta nii vihaseks läks?



~~~~
"Lucien", ma hüütsin, "Tule vaata siia". Ta jooksis mu juurde, vaatas ringi, naeratas ja ütles "me leidsime selle, me leidsime liivast linna"

Kõndisime paljajalu, lapsed kes me olime, Linn oli vana ja ilus. Mängisime kulli, naersime ja jooksime ringi, magasime lagunenud liivamajas, Olin õnnelik, olin väga-väga õnnelik, oleks vaid praegu kõik nii...
~~~~



Oma voodis tunnen end nii üksinda...
Varsti jään Lucienist kaa ilma? Nutan end unne....


Jooksen mööda metsa uniselt ringi, pime, pime mets ümbritseb mu meeli, jooksen tulukese poole järsku ümbritsevad käed mind...

Autori kommentaar »