A Beautiful Lie (5)

"Tere armas päevik. On 17. september. Minu nimi on Annie ja ma olen hetkel 15 aastat vana. Ma olen hetkel koolis. Ma olen elanud vanaema juures täpselt 17 päeva. Mu vanemad saatsid mind mu vanaema juurde, kes mulle sugugi ei meeldi. Nad teavad seda isegi. Ja nad ikkagi saatsid mu sinna. Ma olen nende peale pahane, olgugi, et nad räägivad, et see on ainult minu kaitseks. Ma lihtsalt ei saa neist mõnikord aru. Neil on mingi pöörane ettekujutus ohutusest. Nad on sundinud mind läbima erinevaid ellujäämiskoolitusi, käima erinevates trennides, olen teinud nii judot kui ka läbinud mürgiste marjade koolituse. See on muutumas naeruväärseks.
Ma olen hetkel kooli vetsus. Siin haiseb hullult. Kõik on nii räpane. Ma ei saa aru, miks kool koristajad palkas, kui nad oma tööd ei tee.
Tegelikult istun ma vetsus sellepärast, et pääseda nendest mõnitustest. Mu klassikaaslased ei arva, et ma oleksin eriti normaalne. Ilmselt on see osaliselt ka mu vanemate süü. Nad ei ole mind esimesest klassist alates kusagile lasknud ilma kummagi järelvalveta. Sellepärast olengi klassis omandanud kahtlase eraku kuulsuse. Keegi isegi ei ürita enam minuga tutvusi sobitada. Olen sellepärast pidanud nii mõnegi tüli oma vanematega maha. Alati on nemad peale jäänud.

Tere päevik. On 19. veebruar. Mu vanemad on surnud. Ma olen üleni tuim. Märkan igasuguseid pisidetaile. Täna on terve päeva mind jälitanud mingid mustades pintsakutes mehed. Neil kõigil on ees toonitud klaasidega prillid ja nad pomisevad pidevalt midagi oma telefonidesse. Nad on küll üritanud märkamatuks jääda, kuid nad pole selles küll eriti osavad. Päris raske on küll kooli sulanduda, kui oled laiaõlgne mustas pintsakus mees ja näed välja nagu... maffia.
Mulle tundub, et ma hakkan millestki aru saama. Ma olen sarnaseid mehi varemgi näinud. Mu vanemate maja juures, vanaema maja juures, minu onu... Ma pean midagi järele vaatama. Ma vist tean, kes need mehed on. Ma vist tean, kes tapsid mu vanemad."

Tõstsin pilgu päevikult. Selles vihikus ongi ainult kaks lehte. Ülejäänud on välja rebitud. Ja ma olen miskipärast päris kindel et see kuulub minule.
Kes mina üldse olen? Mida ma siin teen? Ma teadsin ainult seda et mu nimi on Annie ja et mu kõht on tühi. Tõele aru andes ei mäletanud ma eriti midagi peale eelmise viie minuti. Mul olid seljas vastupidavad nöörsaapad, tagi ja mugavad matkapüksid, mis ei tundunud karvavõrdki tuttavad.

Ma vaatasin koopas ringi. Kõik seinad olid krobelised, kuid siiski piisavalt siledad, et olla inimkäega lihvitud. Maas vedeles karusnahk, mis oli kergelt määrdunud, kuid siiski piisavalt puhas, et selle peal magada. Mul oli jahe ja õues sabistas kergelt vihma. Roomasin uniselt karusnaha juurde ning tõmbasin selle endale ümber. Varsti hakkas hea ja soe ning ma otsustasin uniselt, et kui ma järgmine kord ärkan, siis lähen ja otsin endale väljast midagi süüa.
Ma ärkasin ja päike paistis seekord sisse. Mulle meenus mu eelmine lubadus kohe välja minna kui ma ärkan ning ma hakkasin vaikselt ennast püsti ajama. Ma tundsin, kuidas mu kondid ragisesid ja järeldasin, et ma olin ikka tükk aega seal maganud.
Kui ma nina koopast välja pistsin, siis ma üllatusin. Väljas oli imekaunis ja puutumatu loodus. Kõik linnud siristasid oma viisi, putukad sumisesid, lilled õitsesid, puulehed sahisesid kerge tuule käes ja ma vist isegi nägin ühte väikest nirki puu taha hüppamas. Ma olin sellesse metsa armumas. See oli imekaunis ja rahulik.

Jalutasin veidi aega metsas ringi. Meisterdasin puulaastudest korvikese ja korjasin sinna sisse erinevaid marju. Leidsin ka jänesekapsaid ja muid söödavaid taimi, mille ma korvi pistsin. Kahtlase välimusega valgeid marju ma ei julgenud puudutada. Leidsin ühe järve ning istusin selle juurde maha. Vaatasin enda ümber ringi. Siin on nagu muinasjutus. Võib-olla ongi hea, et ma mitte midagi ei mäleta. Äkki oli minu eelmine elu nii närune, et ma ei tahagi mäletada. Otsustasin siia metsa jääda ja mitte kusagile minna. Pesin järveveega nägu ja käsi, tõusin püsti ja hakkasin oma koopa poole kõndima. Häirivad mõtted minevikust, õigemini mõtete puudumine ei seganud mind üldse. Mul polnud tahtmist ega jaksu millegile mõelda. Istusin koopaava juurde maha ja hakkasin sööma.

Ma olin mitu nädalat järjest käinud koopast väljas, söönud marju, püüdnud kala ja joonud allikast vett. Ma ei teadnud kuidas ma mäletan kuidas püüda kala, kui ma ei mäleta iseenda vanustki. Olen märganud, et mu füüsilised võimed on suured. Ma suutsin paari hetkega ronida puu otsa ja joosta väga kiiresti. Mulle meenus, et päevikus on kirjas erinevatest trennidest ja koolitustest. Mulle hakkas aina rohkem tunduma, et see on päevik on minu oma. Ma teadsin surmkindlalt ainult seda, et mu nimi on Annie ja et ma ei ole 15 aastat vana, nagu päevikus kirjas on. Ma tundsin ennast nagu.. seitseteist? Ma teadsin, et ma peaksin selle koopa varsti maha jätma ja mõnda tsiviliseeritumasse paika minema, eriti kuna ilmad hakkasid külmenema. Kuid ma ei tahtnud siit koopast lahkuda. Siin oli turvaline olla. Ma tahtsin lihtsalt maas vedelevale lambanahale pikali heita ja ennast kerra kerida. Aga mõtted tulid pähe ja seekord ma ei jaksanud neid tõrjuda. Mu peas oli palju küsimusi. Seal vist ainult küsimused olidki. Kuidas ma siia sattusin, miks ma siin olen, kes mu siia tõi ja nii edasi. Ilmselt pidi keegi mu siia tooma, see karusnahk ei saa siia ju niisama tekkida. Äkki ma tulin siia hoopis ise. Ja kaotasin mälu. See ei tundu eriti usutav. Ja kui see päevik on kirjutatud umbes kaks aastat tagasi, siis mis vahepeal juhtunud on, et ma siia välja jõudsin?
Ja kus ma olen? Miks ei käi siin üldse inimesi?
Mõtted hakkasid mind painama. Ma läksin koopast välja, jooksen lähima jõe juurde, võtsin riided seljast ja viskusin külma vette. Seal lamades ei pidanud ma midagi mõtlema. Ma vaatasin ringi. Jälgisin mööduvaid linde ja loomi. Siin oli tõesti ilus, kuid ilmad külmenesid ja varsti ei piisanud mulle enam ainult soojast karusnahast. Kuigi minu lõkketegemiseoskused olid märgatavad.

Tundsin külma läbi naha pugemas ja tõusin aeglaselt püsti. Panin riidesse ja punusin oma juustesse ühe suure punupatsi. Kinnitasin selle rohuliblega ja hakkasin kõndima. Kuulsin vaikset sahinat.
See on ilmselt mõni karu. Karusid olen ma selle mõne nädala jooksul kohanud juba mitu. Valisin ühe kõrgema puu, ning ronisin paar meetrit ülespoole. Õnneks ei oska karud ronida. Ja mina oskan. Ning selle üle oli mul väga hea meel, sest kuulsin juba samme lähenemas.
Ma oleksin üllatusest peaaegu puu otsast alla kukkunud. Sest see, kes vaatas minu puu all ringi, ei olnud karu.
See oli inimene.

Ja see inimene märkas mind õige pea. Ta vaatas mind oma suurte silmadega ja ohkas kergendatult. Ta hõikas, pooleldi paanikas, pooleldi kergenduses: "Annie!!" ja sellel korral olin ma puu otsast alla kukkumisele väga lähedal. See poiss tunneb mind. Ja ta ronis minu juurde puu otsa.
Tal olid seljas üsna sarnased riided, nagu mul. Tal olid suured pruunid silmad ning paksud lokkis juuksed. Mis viis mu mõtted sellele, et mul pole erilist aimu sellest, milline mina välja näen. Noh, ma tean et mul on lainelised pruunid juuksed, sest neid ma näen.
Poiss jõudis minu oksale ja kallistas mind. "Jumal tänatud, sinuga on kõik korras."
Ma ei näidanud üles mingisugustki äratundmismärki. Kes see poiss on? Vähemalt ei ole ta vaenlane. Poiss kahvatas, vaatas mulle silma ja küsis: "Kas sinuga on kõik korras?"
Muidugi ei olnud minuga kõik korras. Ma ei teadnud kes sa oled. Ja ma ei teadnud, kes ma isegi olen.
Mõtlesin, mida poisile öelda. Vaatasin talle ähmaselt silma ja ütlesin ettevaatlikult: "Ee.. Kas sa tuvustaksid kõigepealt ennast.. sest ma ei tea kes sa oled."
Poiss kohkus silmnähtavalt. "Annie?! Mida nad sinuga teinud on? Kas sa ei mäleta mind?"
Vaatasin poissi mõtlikult. "Vabandust, aga kuidas.. Kas ma olengi Annie?" Poisi, kelle nimegi ma ei teadnud, nägu vajus pikaks ja ta küsis: "Kas.. kas sa ei mäleta mitte midagi?"
Mind ajas see veider küsimuste vahetamine naerma, kuid samas olin ka ülemäära põnevuses. Kes on see poiss ja kuidas ta mind tunneb?
"Ma ei mäleta rohkem kui viimased neli nädalat. Ja kas sa palun ütleksid nüüd mulle, kes sa oled?"
Poiss näis mõtlevat. Toetasin selja vastu puutüve ja ootasin. Pärast pikka vaikusehetke lausus poiss: "Mina olen Derek. Ja maffia tegi ilmselt sulle ajuloputuse. "

Hetkeks mõtlesin ma, et Derek teeb nalja. Vaatasin tema surmtõsist nägu ja mulle meenus päevik. Derek, maffia, ajuloputus. Derek. Korraks läbis mind üks mälupilt.
Selles oli uks. Ja koputus. Uks avanes ja seal oli see sama poiss, kes praegu istub minu ees. Kuulen peas tema sõnu: "Tere. Mina olen Derek. Sinu vanemad saatsid mind sind päästma.."
Ja siis on kõik. Rohkem mu mälu ei suuda taastada. Aga see üks mälupilt paneb mind seda võõrast poissi usaldama.
"Derek." kordasin ma.

Autori kommentaar »