,,S.A.L.A.D.U.S"

Vaatamisi: 398

[font=Courier New]

1.osa

Taburett mu all krigiseb ähvardavalt, kui teen enda esimese katse vastu aknalauda toetada. Veel ägedamat sõimu saan tooli käest siis, kui end uuesti sirgu ajan. Vaatan ettevaatlikult ruumis ringi, kuid paistab, et keegi pole mind isegi tähele pannud. Õnneks. Sest tähelepanu on viimane asi, mida praegu vajan.

Nihelen nagu väikene poiss viimases koolitunnis ning viskan närviliselt pilke enda randmel tiksuvale käekellale. Seitseteist kolmkümmend, seitseteis kolmkümmend üks, seitseteist kolmkümmend üks...
Pärast viite minutit saab mul ajanäitaja vahtimisest kõrini.

Aeglaselt lasen silmadel mööda tuba ringi käija. Terve suguvõsa on kokku kutsutud, kõik ootamas oma osa vanaema pärandusest. Tean juba, et seinal rippuv suur hinnaline maal kuulub nüüdsest mu tädipojale Toivole. Või siis need viis portselannukku, mis vaguralt sektsioonkapil istuvad, sai endale Toivo tütar Ester.

Keeran pea Aleksandra poole, kes ainiti enda kleidil lebavaid käsi jälgib. Must riietus teeb teda veel kahvatumaks ja süngemaks. Ta põsed on kuivad, kuid niiske taskurätt paremas käes tunnistab pisarate olemasolu.

Hetkegi mõtlemata haaran ta käe endale pihku ning kui ta üllatunult mulle otsa vaatab, näen suuri musti ringe ta silmade all. Naeratan toetavalt, püüdes välja mängida kaastundliku vanema venna rolli.
Aleksandra paotab hetkeks suud, nagu tahaks midagi ütelda. Kuid seejärel ta näolihased lõdvenevad ning ettevaatlikult libistab ta enda käe mu kergest haardest välja.

Aru pärimata vaatan veel viivuks õe poole ning keskendun montoolsele mehehäälele. Testamendi lugemine hakkab otsakorrale jõudma.
,,Oma tütretütrele Aleksandra Robertsonile," teritan uudishimulikult kõrvu ning vaatan kiiresti kõrvale, ,,jätan ma elutoas seisva klaveri ja kõik oma noodiraamatud."

Naeratan laialt, sest tean, kuidas Aleksandra klaverit ihaldanud on. Lõbusal ilmel vaatan talle otsa, kuid naeratuse asemel kingib ta mulle vastu haleda nuuksatuse. Ja siis järgmise. Lõpuks ta nutab ning pisarad veerevad mõõda ta kõhnat nägu alla.

Kui ta lõpuks rahunenud on ning vanaema advokaat enda kulmukergituse lõpetanud, loetakse pärandit edasi.
,,Oma tütrepojale Saamuel Robertsonile, jätan ma enda maja, koos kõigi ülejäänud asjadega, mis endale uut omajat ei leidnud."

Ma olen hämmingus.

Rabatud.

Šokis!

Ei leidu sobivat omadussõna mu oleku kirjeldamiseks.

Ja mis kõige hullem- kõikide silmapaarid on suunatud minu poole.


Järgmised kümmet minutit oleksin nagu mingis mullis, mis ei lase mul korralikult liikuda. Ma näen, et Aleksandra tormab majast välja. Ma kuulen kiledaid hääli enda kõrval, ees ja taga. Ja ma tajun pingelist õhustikku. Kuid ometi istun ma soolasamblana enda vanal katkisel taburetil, mis, olgu öeldud, kuulub nüüd samuti mulle, ja vahin totaka ilmega ringi.

Kui mu kujuteldav nätsumull lõpuks lõhkeb, ei suuda ma korralikult käijagi, vaid prantsatan püsti tõustes kõhuli maha. Asjad mu ees kolmekordistuvad ning kellegi abiga saan tagasi kahele jalale. Mu reaktsioon tundub nii mõnelegi liialdatuna. Soss-soss-soss hõljub toas ringi.

Esikusse jõudes haaran seal jope ning asun seda kiiresti selga panema. Kirun vihaselt lukku, mis kinni minna ei taha ning kõige tipuks topin mütsi valetpidi pähe.

Kuid õue ma jõuan ning juba esimese külma tuuleiiliga tunnen, kuidas enesetunne paremaks muutub. Hingan sisse ja välja. Välja ja sisse. Sisse ja välja...

Aleksandra leian ma majatagant, kus ta parasjagu suitsetab. Ta vahib klaasistunud pilguga kaugusesse ning tuhm suits lendab ta ninast taevasse.
,,Miks sa niimoodi käitusid?" pärin koheselt. Pole mõtet ajada temaga juttu läbi lillede, see ajab teda veel rohkem närvi.
,,Tahtsin." vastab õde. Hetkeks tundub mulle, et ta ei hinga.
,,Oled sa minu peale vihane või mida?" küsin raskelt ohates.
,,Mine ära." pobiseb ta vaevukuuldavalt enda ette.
,,Ah?"
,,Mine ära! Mine ära! MINE ÄRA! Ma ei taha sind siia! Ma olen täiskasvanud inimene ja ma käitun kuidas kurat ma tahan!" Aleksandra raevunud hääl hirmutab ära aias toitu otsivad varblased.
Vaatan teda hämmaldunult. Olen solvunud. Mis mõttes?! Ega mina vanaemalt maja paluma ei läinud!
Rühin enda autoni ja istun sinna sisse.
Kougin taskust autovõtmed ning käivitan sõiduki.

Kuradile kõik see jama! Põrgusse! Võtku kõik see endale!

Ning automürina saatel hakkan tagasi Tallinna poole sõitma.

2. osa

Lumi peksab vastu auto tuuleklaasi ja kojamehed teevad täiskiirusel oma tööd.
On 14.detsember ning ma suudan hädavaevu sõiduteel püsida. Ainuke pääsetee kindlast surmast on jälgida vastutulevate sõidukite tulesid, mida tehes panen tööle enda kõikvõimalikud nägemisrakud.

Kuu on möödunud ajast, mil viimati seda teed sõitsin. Kuu. Ja kogu selle aja vältel oleme Aleksandraga üksteise vastu tasast vimma kandnud. Mina tema ülereageerimise, tema minu...pärimisõiguste pärast.

Aga muidugi ei kavatsenud ma seda kohta hüljata. No, olge nüüd! Tegemist on ju nüüd siiski MINU majaga! Ja ma kavatsen seda võimalust kasutada.

Tagaistmel kolksuvad tasakesti kaks veinipudelit. Punane ja valge.
Muigan. Tänane õhtu tuleb...huvitav.

Keeran ühte kitsukesse teelõiku ning manööverdan käänulisel teel. Õnneks pole kõik kohad valgest vatist ummistunud, seepärast suudan ka ilma eriliste raskusteta lõpuks tumerohelise majani jõuda.

See vahib mulle vastu nagu Hollywoodi kummitusmaja ning kui parasjagu spordikotti õlale tarin, takseerivad mu läheduses varesed. Tore, klassikalise õuduka täisvarustus!

Tuisk on vaibunud, kuid on siiski ebameeldivad külm. Ukseni jõudes asun otsima majavõtmeid, mis on, nagu sellistel puhkudel ikka, koti põhjas. Hoian käes vähemalt kümmet võtit, valin sealt kõige suurema ning pistan lukuauku. See ei keera. Valin järgmise, ühe väikese ja tumeda, mis samuti tammepuust välisust ei ava. Nii proovin läbi kõik võtmed ning alles viimasega vajub uks irvakile. Selleks ajaks on mu sõrmed muutunud lumivalgeks.

Pahaselt lükkan ukse kinni ja lülitan sisse esiku laelambi. See ei põle, ilmselgelt on pirn läbi läinud. Justkui oleks maja isegi vihane, et mina ta omanikuks sain.

Viskan spordikoti maha. Alles nüüd märkan, et olen unustanud veinipudelid autosse. Ohkan raskelt, panen kapuutsi pähe ja astun tagasi õue. Tundub, nagu oleks selle viie minutiga ilm külmemaks muutunud. Rühin kiiresti autoni, teen selle lahti ja haaran veinipudelid.

Ebaõnn ebaõnne otsa, ehk oleks parem täna enam mitte välja minna. Kuigi majaski võib mulle vabalt midagi pähe lennata.

Jõuan ukseni, haaran lingist, tõmban....kuid uks on kinni.
Jään totakalt seisma. Proovin uuesti, aga tulemus sama- kinni mis kinni.

See pole ju võimalik! Siin pole kedagi peale minu!
Vaatan paremale ja vasakule. Kiikan auto poole. Kedagi! Isegi vareseid mitte.

Või panin ma väljaminnes automaatselt ukse kinni?
Ei...
Või siiski...

Sikutan linki veel ja veel, kuid midagi ei juhtu.

Otsustan teha majale tiiru peale. Ehk on siin mingi varjusissepääs, millest ma varem teadlik polnud?

Vaatan ringi- lumme mattunud pink hiiglaslik lillepott ja muu sarnane. Mitte midagi seesugust, mida mul kohe praegu vaja läheks.

Longin pettunult välisukseni tagasi. Toetan vastu majaseina, vahin enda autot, käänulist rada ja lund ning ei oskagi midagi muud teha. Akent katki poleks mõtet luua-see tekitaks veel rohkem paksu pahandust.

Umbes veerand tunni pärast otsustan teha veel ühe katse. Isegi mu tänaõhtust kaaslast pole veel kohal.
Lootusetult haaran lingist ja tõmban.
Ning uks laheb lahti.

Seisan nagu totakas suu ammuli ega oska ei edasi ega tagasi minna.
Seejärel asutn ühe sammu esiku poole. Mu tardumus jahtub ning mõistus hakkab välja mõtlema tuhendet loogilist põhjust selle nähtuse seletuseks.

Haaran terassilt kiiresti veinid ja pagen nendega tuppa, enne kui uks uuesti lukku otsustab minna. Tõsi see aga on, et mu süda vasardab rinnus mitmekordselt ja adrealiin sööstab veresoontes.

Oli see tõesti midagi üleloomulikku? Midagi, millest nii paljud rääkinud on?

Sunnin end rahunema, laskun põlvili, panen veinid enda kõrvale ja hakkan spordikotis telefoni järgi sobrama. Hingan välja. Mu silmad vilkavad siia-sinna, otsides mingidki märki sellest, mis just juhtunud oli.

Pimedad nurgad. Vana maja kriuks-kräuks.

Hingan sisse, välja, sisse, välja, sisse, välja....

"Tiril-tirill-tiririr"

Mu süda tõotab hetkeks seisma jääda ja ma vajun istuli.
Ülesleitud Nokia väriseb kergelt mu käes ning teatab uue sõnumi saabumisest.

Küllap leiated veidrana, et täismees niimoodi käitub.
Aga argpüks on meist igaüks. Kes rohkem, kes vähem.
Ja mina liigitun "rohekmate" poolele.

Tõusen püsti ja avan telefonis sõnumi. Mu käed värisevad.

Tsau, kallis!
Vaata, asi on nuud nii, et tallinnas on see oudne lumetorm ja ma toesti ei saa tulla!
Sorri, sorri, sorri...
Aga moni teine kord mone parema ilmaga mulle toesti sobiks!

Martta

Ohkan.
Mõte siia tulla oli üks nõmedamaid asju üldse.

Väljas pimendeb ja tõuseb uus torm.
Tundub, et öö siin, saab aina võimalikumaks.

Sunnin end rahulikuks ja asun kööki otsima. See asub otse vannitoa kõrval ja elutoa ees. Täpselt nii nagu mäletan.

Köögi seinu katab kollase-lilleline tapeet. See on siin olnud selline ajast, mil hakkasin mäletama.
Ka mööbel on emavähem sama, kuigi osad asjad on siiski välja vahetatud moodsamate tehnikaimede vastu. Pliit, külmkapp, kaks kappi, ümmargune laud, neli tooli. Tavalise eesti pensonäri köök.

Tore, see on siis leitud. Ning laes särav lampki näib töökorras olevat.

Elutuba on üsna suur. Ühes seinas on uhke vanaaegne ahi, mille kasutamist pean veel meenutama.
Diivanid on Nõukogude aegsed ja telekas on tilluke. Kuid mingit pilti sellest arvatavasti siiski näeb.
Ühe osa võtab elutoast enda alla muidugi see suur klaver, mis Aleksandrale pärandati. Halb on aga see, et instrument ta ühetoalisesse korterisse ära ei mahu. Seepärast hoitakse seda seni siin.

Viskan ruumile veel viivuks pilgu, silmad libisevad üle must-valgete fotode võõrastavalt noorte inimestega.

Magamistoad asuvad teisel korrusel. Trepp kääksub, kui sellest ülesse lähen.
Ülesse jõudes koban lüliti järele, kuid ülesse ma seda ei leiagi. Otsustan tasakesi liikuda külalistetoa poole, kus väikese poisina tihti magasin.
Mu mälu ei peta mind. Valisin õige toa.
Tundub, et siin pole ammu enam kedagi käinud. Ämblikuvõrgud pea igas nurgas. Viskan koti voodile. Järjekordne kriuksatus.

Ma ei kavatse jääda siia ülesse kauemaks. Tahan minna alla ning ennast täis juua. Ehk ei pea ma siis pärast ihuüksi siin voodis varisema ja "kolli" kartma?

Mõeldud, tehtud.

Allajõudes võtan suuna kööki, haaran laualoleva punase veini ning avan selle.
Hoolikalt kappides tuhnides leian isegi kaks pokaali.

Otsustan nina täis juua elutoas, miniatuurset televiisorit vahtides.
Istun mõnusalt diivanile, teen triiksärgi paar ülemist nööpi lahti ning asun endale veini valama.
Vaikses toas on lihtne kuulda vedeliku mulkse, kui see klaasi vastu põrkab.

Ma ei tea, kui kaua ma seal istun. Ma muudkui valan ja valan juurde ning lõpuks kipub kange uni peale.

Kustutan elutoas tuled. Panen televiisori kinni.
Vaarun mööda treppe enda uue magamistoa poole.
Pea käib ringi ning jalad ei astu sinna, kuhu aju käsib.

Lõpuks voodisse jõudnud, sikutan teksad kiiresti jalast ning võta triiksärgi aegamisi ära. Vajun vedrumadratsile. Padi mu pea all tundub väike, aga praegu pole erilist vahet.

Ja maailm mu ümber kustub. Minutitega.


Ärkan uuesti veidra klirina peale allkorrusel. Tuli mu toas põleb.
Tõusen istukile ja tunnen, kuidas alkohol mu peale mõjunud on. Valusalt, kuid suudan siiski mõelda.

Kostab uuesti veider klirin ja klärin.

Seekord taban end mõttelt, et äkki on need vargad.
Mis oleks täiesti loogiline.
Nad võisid vabalt sisse murda, lukustasid ukse, kui pudelite järgi läksin ning kui röövi lõpetanud olid, tegi üks neist mulle ukse lahti.
Ja nüüd on nad tagasi.

Jah, täpselt nii.

Ma ei saa oodata, kuni nad vanaema lauahõbedat varastavad, kuid mu ainus kaitsmisviis oleks rusikad.

Ja nagunii on neid seal rohkem kui üks.

Ma pean minema.

Kui olen magamistoast välja saanud põlevad absoluutselt igal pool tuled.
Kuidas?
Miks?
Minu hirmutamiseks?

Hakkan tasakesti trepist alla minema.
Kuigi klirinat enam kuulda ei ole, tean, et nad on siiani seal alla.
Ootavad mind. Ehk on neil isegi relvad.

Neelatan.
Ma olen kuradi argpüksist kloun!

Kuid mu jalad ei taha enam liikuda. Sunnin end kogu jõuga.

Ning seejärel teen paar hiiglaslikku sammu üle mitme trepiastme.
Hingan sügavalt sisse ja...pähe lööb terav valulaine.

Kurat!

Hingan uuesti sisse. Nüüd olen ma valmis.

Valmis tabama need pätid.

Ma jooksen kööki, sest just sealt neid kuulsin.

Olen valmis rünnakuks ja mu esimene rusikahoop...

tabab tühja õhku.

Seal pole kedagi peale minu.
Ning minu varem kustutatud lamp põleb laes.

3.osa

Tuhnin rahutult vanaema sahtlites. Riie riide järel libiseb mu sõrmede vahelt läbi. Otstest narmendav raamat. Tühi prillitoos. Lükkan käed sahtlis kaugemale ning kombin sealgi kannatamatult. Lõpuks jääb mulle näppude alla mingi kõva asi, mille ettevaatlikult valguse kätte toon.

Tegemist on puust ehtekarbiga. Mitte midagi erilist- kaane peal on paar tagasihoidlikku nikerdust ning selle all on aastaarv- 1934.
Kuid ometigi pakub karp mulle huvi. Väike uudishimu uss hakkab minu sees kasvama, kui avastan, et toos on lukus. Veelgi häirivamaks saab asjaolu, et seal sees on midagi. Kortsutan mõtlikult kulmu ning proovin mõistada, kuhu karbi võti on saanud.
Hakkan juba vähegi loogilisele selgusele jõudma, kui pähe sööstnud valu mind tagasi õigele lainele toob.

Krigistan hambaid. Ravimid. Ehtelaegas muutub hetkega teisejärguliseks, panen selle öökapile sinise laualambi kõrvale ja võtan ette veel viimased sahtlid selle toas.
Nonii, nonii, noniii...hingan sügavalt sisse ja välja, et taaskordset teravat valu kontrolli alla saada. Nii, nii, nii...asun kiiruga kummuti sahtleid uurima. Jälle need riided, jälle need riided, jälle need riided...mõtted mu peas kolmekordistuvad. Hambad ristis kisun meeletu valu käes kõik vanaema hilbud välja.

Vajun istuli maha ning ahmin suukaudu õhku. Nii, nii, nii...mõtle kainelt, mõtle kainelt, mõtle kainelt....
Peab käib ringi.

Haaran voodilina äärest ning rebin end toore jõuaga ülesse. Mitte kunagi varem pole ma pohmelli niimoodi üle elanud. Vahin ruumis ringi ja märkan korraga musta riidekirstu. Minus tärkab kummaline lootus. Võiks ütelda, et see tirib mu suunurgad ülesse poole ning paneb jalad kiiremini komberdama.

Kirstu kaas krigiseb, kui selle avan. Piinarikas kriiiks istutab mu peas järjekordse valuseemne. Piilun murelikult sisse. Seal pimeduses ongi midagi. Ja mitte riided vaid...

Mu hing teeb rõõmust tagurpidi kukerpalli, kui saan kätte purgi südamerohtude ning paki plaastritega. Need pole küll asjad, mida vajaksin, kuid nende olemasolu tunnistab üht- ma olen leidnud vanaema isikliku ravimikogu.

Aegamisi tõstan välja erinevaid pulbreid, salve ja tablette. Loen igaühte neist hoolikalt, kuid valuvaigisti pole neist peaaegu ükski. Taaskord tunnen rõhuvat muserdust ning kuskil kuklapiirkonnas tajun, kuidas valu idanema hakkab. Neelatan. Teist seesugust kogemust ma tunda enam ei tahaks.

Hakkan kiiremini ravimeid välja tõstma, loen vaid paari üksiku kirjeldust.

Oh, seda rõõmu, kui kirstu teisest otsast leian paratsetamoolitabletid. Isegi tähtaeg naeratab mulle kauge ajana.

Ruttan alla, kööki, haaran esimese ettejuhtuva klaasi ning lasen selle jääkülma kraanivett täis.
Kraabin kiiruga lahti ravimipaki, lükkan sealt peopessa ühe tableti ning kulistan valuvaigisti haa kaks ooga alla.

***
Kraabin autorataste juures kätega lund. Olen nagu jooksuaega pidav koer, kes teeb endale aiast põgenemiseks auku. Mu kindad on märjad ja tilguvad veest ning ma ähin ja puhin nagu ülekaaluline vanamees.

Kui alustan neljanda ratta lumest rookimist kõlab mu seljataga lõbus hääl: ,,Mis sa siin veel teed?" Pööran ümber ja jään küsijat enda punase näoga vahtima. Mu ees seisab noor tütarlaps. Ei, pigem noor naine. Või ikkagi...
,,Mis vaatad?" pärib ta muiates, mis kandub üle kergeks naeruks. Hakkan midagi ütlema, raputan seejärel pead ja köhatan.
,,Paistab, et su sugulased on su selle pärimisasja pärast päris tõsiselt ette võtnud. Vaene inimene, " ta lükkab enda punast tuttmütsi tahapoole ,,isegi pärida enam ei või."
Vaatan altkulmu neiu poole: ,,Ja kust kohast sa veel mu pärimisasju tead?"
,,No kuule, sellises väikeses külas nagu meil, ei jäe MIDAGI saladuseks." ta naerab uuesti.
,,Pealegi, miks sa sellise töö jaoks labidat ei kasuta?" küsib neiu hetke pärast.
Suunan pilgu enda pruunidele kinnastele ja kehitan õlgu:
,,Ei leidnud."

,,Kas ma tunnen sind?" vaatan talle kulmu kortsutades otsa.
,,Võimalik."

Naeruturtsatus.

,,Sa, Saamuel, kohe üldse ei tunne mind vist ära." sõnab neiu muiates. Ta hakkab aeglaselt mu poole sammuma ning lõpuks näen teda päris hästi- piklik tedretähniline nägu, elektersinised silmad, peenikesed huuled, väike ülespoole otsaga nina, kõrge laup.

Ja korraga mulle meenub.

,,Alice?" küsin ettevaatlikult.

,,No näed, tuligi meelde!" ja ta naerab. Jälle. Kuid see pole sugugi nii närviajav, kui arvata võiks. Alice'i naer on nakkav ja naljakas. Tema kõkutamise peale kaarduvad mu endagi huuled üles poole.

,,Ja nüüd, kulla Saamuel, räägi mulle, mida sa minu saabudes siin tegid?" ta suu võbiseb, ähvardades järjekordset naeru. Kuid seda ei tule. Alice jäeb mu ette seisma, vaatab huvitatult lumist autot ning lausub hetke pärast mõtlikult:
,,Ma arvan, et mul peaks üks selline kodus olema."
,,Auto või?"
,,Ei,ei, tobu. Labidas, ma mõtlen. Aga selle saamiseks peaks sa vist meie juurde tulema."

Ta klopib Norra lipumustriga kindaid üksteise vastu ning lumi koorub nende pealt maha. Seejärel kougib neiu rohelise suusajope taskust salvrätipaki. Paar piinlikku minutit ta nuuskab.

Vahin uuesti maha ning alles nüüd märkan Alice käes suurt valget kotti, mis poekaupa täis on.
,,Sul sellega raske pole?" pärin hetke pärast, kui ta mulle selja pöörab ja minema hakkab.
,,Muidugi on. Aga noh, koos ehk saame tassitud."
,,Koos?"
,,Muidugi koos. Kuidas muidu sa sellele labidale järgi tuled?"

Vaatan teda üllatunult.

,,No tule, tule nüüd. Muidu läheb enne veel pimedaks, kui sa tagasi jõuad." ta jääb ootavalt seisma.
Hakkan vaikselt sammuma. Eks see tõsi ju ole. Kui Aliceni jõuan, vangutab ta vanamutilikult pead:
,,Kes oleks seda arvanud, et sa siia veel tagasi tuled."
,,Mis sa sellega mõtled?"
,,No kuule, ma nägin sind viimati kolm aastat tagasi turul."
,,Turul?" pärin uskumatult. Mida ma tegin kolm aastat tagasi turul?
,,Ära vaata mind midagi siukse näoga. Sa olid veel sellise, noh," ta vehib ühe enda vaba käega, püüdes kedagi ilmselgelt jäljendada, ,,sellise hästi pika plikaga koos. Mingi mustade juuste ja päikeseprillidega. Hästi kõvasti veel rääkis ka."
,,Marttaga?" pärin muiates.
,,Võimalik. Aga ega mina ju ei tea, mis tüdrukutega sa vahepeal sebinud oled." sõnab ta märksa tõsisemalt.

Varsti jääme seisma, haarame üks ühest teine teisest kotisangast ning jätkame teed.

,,Nii, et sa oledki terve selle aja kodus olnud?" küsin jutujätkuks.
,,No oma päris elamist mul küll pole, aga ringi reisinud olen päris palju. Viimati käisin Norras ühel enda sõbrannal külas."
,,Sõbrannal?"
,,Mhm. Ta oli üks aasta meie koolis vahetusõpilane ning me hakkasime üsna hästi läbi saama. Ja nüüd viis kuud tagasi pakkisin enda asjad ning sõitsin tema juurde, mägedesse. Üks parimaid reise mu elus." Alice naeratab, kuid seekord mõjub see kuidagi kaugena. Ilmselt meenutab ta mõnda toredat seika Norrast.

Ta ei püsi enda mälestustemaailmas eriti kaua. Juba varsti loetleb ta mulle kõik võimalikud kohad ülesse, kus käinud on ja seiklused, mida kogenud on. Mida rohkem ma teda kuulan, seda rohkem hakkab ta mulle meeldima.

Me ei saanud noortena just ideaalselt läbi. Ta tundus mulle alati natuke kaugena ja oma enda planeedil. Peale selle on ta minust siiski kolm aastat noorem. Viieteist aastast noormeest ei huvitanud sugugi kaheteist aastased punapäised plikad.

Aeg läheb kiiresti. Kui oleme möödunud kolmandast punase katusega vanaaegsest majast, hakkab Alice äkitselt kiiremini liikuma. Võiks ütelda, et ta lausa jookseb.

,,Kuhu nüüd?" pärin naerdes.
,,Koju." vastab ta mulle napilt.

Jõudnud ta koduaiani, käsib Alice mul siin oodata.
,,Meil on peaaegu terve pere praegu haige ja mina olen nende põetaja. Usu mind, ema lööks mind maha, kui ma tooksin koju külalise ning tema pole midagi ette valmistanud. Nii, et jah, ära võta isiklikult."
Ning ta lippalt kergelt koos kotiga tuppa.

Nii ma seal siis seisan. Mida rohke aega möödub, seda rohkem kasvab minus ebakindlus- ehk peaksin minema? Äkki ta ootab ja vaatab ja naerab, kuidas ma siin külmetan.
Sest külmemaks on tõepoolest läinud.

Veider oli teda pärast kümmet aastat uuesti näha. Milline muutus. Aga äkki oli ta juba enne selleine, ainult mina seda ei märganud?

Proovin ta köögiaknast sisse kiigata. Ei midagi.

Olen valmis juba täielrinnal lahkuma ning pettumuse alla neelama, kui hingeldav Alice välisukse lahti lööb ja mulle hingeldades midagi seletada püüab:
,,Ma...aaah....nad tapavad mu...kohe....usu mind...aaaaah!"
Ta lõõtsutab.

Seejärel ta kogub end ja kutsub mind peaviipega aeda.
Me liigume peaaegu maja taha, kus on vastu seina on toetatud palju labidaid ja harju.
,,Oh, päris palju...asju." lausun lõbusalt.
,,Eks ta ole jah. Isa läheb iga talv hulluks ja ostab peaaegu iga kord uue labida, harja või kühvli. Aga eks, " Alice haarab ühe kollase labida ja vaatab seda hoolikalt, ,,eks meil kõigil on teatud kiiksud. Näe, võta!" ta ulatab selle samuse, mida just uurinud oli.

,,Aga kuidas ma tagasi saan?" pärin hetke pärast. Ei, tõsiselt ka, kuidas? Olin siiatulles olnud nii süvenenud Alice juttu.
,,Noo, ma soovitan ringiga minna. Metsas, kust enne tulime, on kerge teed tundmata ära eksida. Lähed sealt kollase katusega majast paremale, kõnnid natuke aega kruusateel ja jõuad sõiduteele. Seal..."
,,Ma vist tean siis juba..." noogutan mõtlikult ning kissitan kruusatee poole silmi.

Seejärel vaatan veelkord Alice otsa. Ta naeratab. Natuke teistmoodi. Selles on armsust ja veetlust.
,,Näe, võta see ka." ning ta üuatab mulle ühe kollase märkmepaberi. Sellel on telefoni number.
,,Saad alati helistada, kui labida tagasi tahad tuua." lisab neiu hetke pärast.
,,Muidugi. Labida." Köhatan. Vaatan maha. Seejärel uuesti talle otsa.
,,Ma siis...helistan." hakkan vaikselt tahapoole sammuma. Ta elektersinised silmad sädelevad.

,,Näeme." ütleb Alice ning kaks sügavat lohku tekivad ta tedretähnilistesse põskedesse.

4.osa

Rõhuv masendusepilv hõljub toas ringi. Keegi ei naera, keegi vestle. Ainult nugade, kahvlite tasane klirin ning kuskil tagatoas mängiv jõuluplaat.

Ma poleks kunagi uskunud end selliseid pühi pidamas. Pühi, kus nutetakse rohkem naerdakse. Pühi, kus isegi voolav küünlavahapisar tundub masendav.

Tunnen end oma punases põhjapõdra kampsunis üsna tobedalt, mõjudes nagu mingi päkapikk keset tumedat massi.
Eks ma ise olin loll, et uskusin see aasta rõõmsatesse jõuludesse. Selle asemel sain ma tõsised näod, kurvad mälestused ning halva meeleolu.

Ja mis kõige hullem- kõik on vait. Istutakse vaikselt enda kesise lambaprae taga, häält tehakse selleks, et soola või kartulikaussi küsida.

Mida aeg edasi, seda rohkem langeb ahastuseloor mu peale. Jõulud ei peaks sellised olema. Need siin on matuse peied, mitte ilus rahulik püha.

Viimaks , ajaks mil olen valmis juba minema jalutama, tõuseb Aleksandra püsti. Ta on natuke kohmakas ja ebalev ning samuti on ka Rasmus, kes ta kõrval seisab.
Mõlemad muutuvad üha rohkem näost punaseks, enne kui Aleksandra esimesed sõnad lausub:
,,Kallis perekond," naeratades vaatab ta Rasmusele otsa, ,,mina ja Rasmus tahaksime teatada, et..."
Jälgin ainiti ema, kes näost tulipunane on.
,,Et ma...olen...." Aleksandra hääl väriseb, ,,ma olen rase!"

Ema puhkeb nutma, matab oma näo kätesse ning nuuksub häälekalt. Isa võtab tal vaikselt naeratades õlgadest kinni, vaikselt ,,Oh, Kadri, Kadri..." öeldes.

Kuid Aleksandra pole enda kõnega lõpetanud ning ta sihib selle aasta valupunkti- vanaema surm.
,,Nagu te kõik teate, lahkus 13.novembril meile kõigile kallis vanaema Aimi. Seepärast loodan, et ta kuskilt pilvepiirilt siiski enda lapselapselast näeb ning meie pärast õnnelik on."

Ema ja Aleksandra langevad üksteisele kaela, mõlemal põsed pisarates märjad.
Rasmus neelatab, surub nii enda kui ka minu ja Aleksandra isaga kätt ning vajub tagasi istuma. Silmnähtav on tema kergendus.

Tõusen püsti, et õde kallistada ning midagi ütlemata haarab Aleksandra mu enda embusesse. Paistab, et pärimise-vimm on unustatud. Jääbarjäär sulatatud.
Ime, mida varased emadushormoonid teha võivad.


Umbes veerand tunni pärast istume kõik elutoas, suured kingikotid tagasihoidliku jõulukuuse all. Palju julgemalt silitab Aleksandra enda väikest ümarat kõhtu ning naeratab unelevalt.

Ning kuigi meiega koos pole ühtegi väikest last, asub isa peagi jõuluvanarolli.
Peamiselt sellepärast, et ta annab kõige ligilähedasema välimuse välja- üsna suur kõht, punased põsed, leebed, lõbusad silmad. Ja mine tea, ehk kiilaneb salamisi ka päris jõuluvana enda punase mütsi all.

Tunnen lapselikku elevust, kui ema enda kingi järele läheb. Kui ta pärast päkapiku luuletust lumehelbe-mustrilise kingipaki kätte saab, kingib ta jõuluvanale suure musi otse suule.

Lõpuks on minu kord ning ma lähen muiates enda kingi järele.
Kiiresti ning kohutavalt mitte-ilmetult vuristan ette luuletuse "jõuluvana punanina, hüppas üle laualina, laualina kärises, jõuluvana värises"

Kohale minnes asun kohe pakki lahti tirima. Nagu väikene poiss.

Ja ma leian sealt...
märkmiku.

Korraga on mu elevus kadunud ning ma vaid vaatan enda kingitust.
See pole isegi kalendriga mitte, lihtsalt valged puhtad lehed.

Märkmik tundub olevat isetehtud ning kui Aleksandra end mu kõrvale maha potsatab, on ta üllatus päris suur.
,,Oh, see on ju päris lahe," sõnab ta elavalt.
,,Päriselt või?" pärin ta käest kulm kortsus.
,,Mhm, ikkagi isetehtud ja," ta laseb sõrmeotstega üle paberi, ,,ja isegi paber on teistsugune."

Panen märkmiku kõrvale.
,,Sa tead, kes selle kinkis?" küsin uudishimulikult.
,,Ei, mina see igatahes polnud. Äkki Rasmuse vanemad?" Aleksandra noogutab kahele vanainimese kes toanurgas kringlit kahekesi nosivad.
,,Mh, võib-olla." mühatan vastuseks ning kehitan õlgu. Ah, mis vahet sel ka on. Ilus, korralik isetehtud märkmik. Ehk saan seda tööl kasutada.

,,Aga ma ei tahaks praegu sellest märkmikust rääkida vaid hoopis sellest, et ma saan varsti onuks." lausun Aleksandra poole muiates. Õde naerab.
,,Noh, juhtus nii jah," ta silitab oma kumerat kõhtu, ,,aga me proovime siiski enne lapse sündi pulmad ära pidada."
,,Millal, " vaatan Aleksandra kõhu poole, ,,laps sünnib?"
,,Oh, mais alles. Esialgne tähtaeg on kahekümne üheksas. Aga noh see muutub arvatavasti." ta toetab end vastu seina.
,,Kardad ka?" korjan enda kingipaberi jääke pihku.
,,Natukene. Ma ei oska midagi eriti karta. Ma nende," Aleksandra köhatab, ,,kohutavate sünnituslugudega proovin võimalikult vähe kokku puutuda. Kuigi, noh, mu arst ikka hoiatab, et igasugusi jamasi ära hoida."
,,Siis on ju hea." naeratan ning võtan ta käest kinni. Õde pigistab seda hetkeks.
Paistab, et need pühad siiski on ilusad.

***

,,Head ööd!"

,,Head ööd!"

,,Head ööd, kallis!"

Viskan ennast diivanile pikali, kibekiiresti mässides end sooja teki sisse. Brrr, külm on!

Paraku pidin ma täna loovutama end eelmise nädala toa Aleksandrale ja Rasmusele. Ema ja isa asuvad vanaema kunagises ruumis. Rasmuse vanemad maja ainukeses külalistetoas.

Ja mina, üksik lahke inimene, lubasin end kerra tõmmata elutoa diivanil.

Keeran end, püüan uinuda, keeran uuesti, proovin uinuda.

Veider külmus näpistab mind varvastest.

Kuid magama ma jään ning mõne hetke valitseb mu unemaailmas pimedus.


Ere valgus pimestab silmi.
Kus kohas ma nüüd olen?

Kui valgus talutavaks muutub, märkan, et seisan kuskil ruumis. Ruumis, mille seinad, põrand ja lagi on valge.
Ning iga mu tagasihoidlik samm kajab.

Keegi on seal taamal. Astun natuke kiiremini, kuid siiski ebalevalt.

,,Tule, tule, kullake." kostab korraga mulle kõrvu. See on noore naise hääl, kuid siiski nii tuttav. Nii tuttav vanaema Aimi häälekõlale.

,,Jah, kullake, see olen mina. Tule nüüd, enne kui aeg otsa saab."

Ja ma lähen. Miski justkui tõukaks mind.

Ning lõpuks jõuan ma sellele salapärasele inimesele täitsa lähedale.
Kuid see ei saa ju ometi olla...
,,Vanaema?" pärin päranisilmi.

Naine on kaunis. Peenike piht, pikad süsimustad juuksed, südamekujuline nägu. Pikad tihedad ripsmed varjutavad ta pähkelpruune silmi, kui ta mind pealeast jalatallani vaatab. Ning ta paksud huuled kaarduvad mõne hetke pärast leebeks naeratuseks.

,,Jah, kullake, see olen mina- Aimi."
,,Aga," suudan hädavaevu hingata, ,,kuidas?!"
,,Mis kuidas? Ega sa ometi arva, et elu pärast surma ei eksisteeri?" ta muigab ning sätib end valgel pingil paremini istuma. Naine kannab samasugust rubiinpunast kleiti, millegi ta matsime.

,,Kuidas, vanaema, kuidas see võimalik on?"

,,Niisama lihtsalt. Ma lihtsalt...ootan enda kohtumõistmist. Mul on paar asja vaja ära lõpetada."

,,Mis asjad?" pärin ettevaatlikult.

Ega ta ometi...

,,Kõige pealt tahan sinugi rääkida ühest ammusest sündmusest." Aimi muutub tõsiseks.

,,Asjast, mis juhtus 10-aastat tagasi," vanaema hääl on sünge, ,,kuuenda juuni ööl."

5.osa

Olen naiselikult kaua endale riietust valinud. Pluusid, särgid, vestid, kampsunid. Teksad ja viigipüksid. Mitte miski ei sobi, ükskõik kuidas ma enda vähese stiilitunnetusega neid kombineerida püüan.

Ausaltöeldes poleks ma kunagi uskunud, et mul riideid niivõrd palju on. Pole ma eriline moehull ega šoppaja kunagi olnud. Õigupoolest arvan, et sellised asjad peaksid pigem naiste pärusmaale jääma.

Uurin, kulm kortsus, järjekordset ürpi enda käes. Villane tumehall kapsun, üsna korralik ja-uurin kehakatet lähemalt- hea firma. Arvatavasti järjekordne rõivas, mille Martta moevaistu usaldades ostsin.

Proovin kampsuni selga ning uurin ennast peeglist. Parem, kui mitu eelmist, kuid siiski mitte see.
Ohkan ning tirin ürbi seljast. Täiesti lootusetu olukord.

Hajameelselt hakkan varem proovitud riiete seas tuhnima, kuni näppude vahele jääb üks helesinine triiksärk. See tundub üsna sobilik ja ilus ning kui särgi selga vean, olen otsuse langetanud.


***

Vajutan uksekella. Kõvasti ja kaua ning seejärel jään liikumatult seisma. Tunnen, kuidas higinire mööda selga jookseb. Hingan sügavalt sisse ja välja.

Muidugi ma tean, et sellise aja pärast on tobe närvitseda. Alice on siiski mu vana...tuttav, kellega Tallinnas nädal tagasi kohtusin. Tema kutsus mind siia ning siin ma olen.

Tuttavad. Ainult tuttavad.

Aga siiski tunnen ennast teismelise posina, kes esimest korda tüdruku juures on.

Mis ütlema pean? Kas ma peaksin teda kallistama? Ei-ei, kindlasti mitte. Aga siiski....
Äkki on see mingi nali? Äkki on ta ära unustanud?

Õnneks kuulen, kuidas keegi ukse lukust lahti teeb ning kui Alice'i tedretähnilist rõõmsat nägu näen, langeb pool muret mu õlult.
Mis ei tähenda nagu see teine pool kuhugi kadunud oleks.

,,Oh, jõudsidki!" sõnab Alice reipalt ning kutsub mind edasi.

Astun kohmakalt sisse ning leian hetkeks aega ümbrust imetleda.
Kõiges selles hõngub mingi peen, mõnus...stiil. Kõik on väga viimistletud ja ilus. Ja mis peamine- hubane.

Seda mõnusat kõditavat tunnet tajun juba esikus, kui Alice'ile koogi ulatan. Ta ainult naerab selle lepatriinu-kuju peale ning kaob hetkeks kuhugi nurga taha.

Võtan jalanõud jalast ning riputan jope ühele nendest viiest nagist, mis ukse kõrval asetsevad.

Seejärele jään lihtsalt seisma. Vaatan lakke. Näen lage. Vaatan paremale, näen kahte lampi, mis valgustavad põrandal olevaid jalatseid.

Ma ei pea kaua otsustama, kas astuda edasi või mitte, kuna Alice tuleb tagasi esikusse. Ta ümiseb vaikselt mingit viisijuppi, seljas suur valge kootud kapsun, mille peal ilutseb Muumipapa.

,,Nonii, sussid, sussid..." tuhnib ta nähtavalolevate jalanõude seas. Seejärel kaob ta ühe suurde garderoobi.
,,Kas sulle need sobivad?" ronib neiu tagasi minu juures, näppude otsas paar kulunuid susse. Need on tumehallid ning narmendavad.

,,Jah, ikka sobivad." vastan hädiselt naeratades.
Susse jalga proovides leian need aga liiga väikesed. Vaatan vabandavalt Alice'i poole, kes kaob koheselt tagasi garderoobi.

Taaskord toob ta mulle sarnase kulunud välimusega paari susse. Need paistavad sobivat, kuigi natuke ebamugav on jalal siiski.

Piinliku olukorra vältimiseks otsustan seekord ühtegi komplikatsiooni esitada.

,,Valmis?" pärib Alice hetke pärast.

Noogutan reipalt.

,,Tore!" neiu hakkab esikust lahkuma ja kutsub mind käeviipega kaasa.

Minu väikene kohmetu kõhklus toob talle naeru suule:

,,Äh, mis nüüd siis? Ega me õhtuti tavaliselt inimesi ei söö." Ta itsitab.

Tunnen ennast üsna tobedalt ja sean need paar hädist sammu Alice poole.

Ma tean, et ma peaksin midagi ütlema. Mõni kompliment või...

,,Lahe kampsun!" kraaksatan. Mu hääl murdub.

Tubli, Saamuel, tubli! Nüüd ütle veel midagi ta ruuduliste sokkide kohta ka ja ongi täiskomplekt margi mahategemiseks.

,,Tähh!" Alice uurib nüüd isegi enda kõhul olevat Muumipapat, ,,mul vanatädi tegi. Ta on reaalne käsitööhull. Koguaeg nokitseb midagi."

Ta tirib oma musti retuuse ülesse ja hakkab uuesti mingit viisijuppi ümisema.

Vaikselt longime me mööda lühikes koridori, kuni jääme ühe pruuni ukse taha seisma.

,,Siit saab söögituppa. Elutoas on praegu remont ja suht ligadi-logadi." jutustab Alice enne ukse avamist.

Nonii, läheb lahti.

Asi, mida ma terve selle päeva jooksul kõige rohkem kartnud olen.

Võib-olla kogu selle nädala.

Muidugi on see iseenesest tobe, et ma kardan ta perekonnaga kohtuda. Ma ei lähe ju ennast preseneerima kui Alice' i uue peigmehena.

Mu peopesad higistavad.

Uks avaneb ja ma astun hubasesse söögituppa.

Neelatan ja märkan karbist välja võetud lepatriinutorti laual.

,,Noh, kuhu kõik siis kadusid?" hüüab Alice, istub ühele toolile ja naksab puuviljavaagnast viinamarja.

Keegi kobistab kõrvaltoas.

,,Oota siin, ma lähen vaatan kus nad n ü ü d siis on." ohkab neiu, ajab ennast toolilt püsti ja kaob samusesse ruumi, kus ennist midagi kuulnud olin.

Mu helesinine triiksärk on juba päris niiske ja mida aeg edasi, seda rohkem tunnen kuidas kõri paeluv nöör mind lämmatada püüab.

Ma ei pea kaua ootama. Õnneks.

Kõik toimub kuidagi väga kiiresti- üks täidlane naisterahvas tormab hingeldades söögituppa, ta libistab kiire rapsuga muhumustrilise põlle eest ja proovib näppudega enda blondi posipead korrastada.

Ei lähe kaua aega enne kui ta mind märkab. Naise suu läheb naerule.

,,Ja keda mina näen! Issake," ta astub minu juurde ja haarab mu õlgadest, ,,no kuule, sa oled juba täitsa mees ju! Ja ilus pealegi!

Mu põsed muutuvad vist punaseks ning ma naeratan kohmetult.

,,Eks jah..." poetan midagi suunurgast.

Naise hääl on erakordselt vali ja ta naerab rõkkavalt.

Alice ilmub samuti nähtavale, käes suur supikauss.

,,Oh, kullake, miks sa mulle varem ei öelnud, et sa tood mu koju sellise nägusa meesterahva."

Alice muigab ja paneb supikausi lauale.

,,Sa kohe üldse ei tunne mind vist ära?" pöördub naine uuesti minu poole, ,,Igatahes on minu nimi Teele. Teele Moonmaa. Alice'i ema."

,,Ei, ema, seda viimast ta küll ei suutnud ära arvata." torkab Alice kuskil kamina juures.

Teele, Teele, Teele...Minu mälestustes oli ta palju saledam ja tagsihoidlikum. Nüüd on temas kõik kuidagi...liiga tädilik.

Istun laua taha ja Teele kaob " teisi lapsi" sööma kutsuma. Teisi lapsi. Kas Alice'il ainult üks õde polnudki?

Paistab, et aja jooksul on tõesti nii mõndagi juhtunud, sest kõigepealt jooksevad söögituppa kolm identset väikest poissi, kes kilgates ennast laua taha hüppavad ning hoogsalt naeru kihistavad.

Nende järel tuleb üks ülikõhn tütarlaps. Mu pilku pälvib koheselt neoonroheline liibuv pluus, mis toob esile ta rinnad. Hetkeks luban nendele enda pilgu. AInult korraks. Võib-olla kauemaks...

Neiu muigab mind nähes ja toetab end vastu seina.
,,Emm, kuule, ma täna ei saa jääda kauemaks. Kristo lubas mind Tallinnasse ära visata."

Porgandihääl.

Teele on silmnähtavalt pahur: ,,No, kuida siis nii, Ireen? Meil on külaline ja sina niiviisii..."
,,No emm, kamoon, mis vahet sel on? Alice'i uue...sõbrana," Ireen vaatab vilksamisi meie poole ja muigab, ,,näen ma teda arvatavasti tulevikus päris tihti. "
,,Aga..."
,,Emm, calm down, mis vahet sel on kui lahkun täna õhtul või homme hommikul?"
,,No, hea küll siis, kullake..." Teele kingib tütrele põsele musi.

,,Ireen on baleriin. Paljutõotav, kuigi iseloom annab soovida." viib mind Alice asjaga kurssi.
Noogutan
,,Ja su vennad?" pärin suppi tõstes.
,,Ah, nemad," neiu nägu muutub rõõmsaks. Või siis pigem rõõmsamaks, ,,nemad on kolmikud."
,,Märkasin jah." vastan muiates.
Alice itsitab.
,,Igatahes vasakul on Jantsu, keskel Nils ja paremal Meenas."

Vaatan poisse, üllatunud nende nimedest.
,,Täitsa huvitav nimevalik." paotan suunurgast.
,,Seda ta on." sositab Alice vastu.

Järgmise tunni sööme, vahetame paar sõna, ma jutustan natuke enda tööst loomaarstina.

Kuid iga tunniga kasvab minus hirm.

Hirm, kuna tänase öö pean ma veetma sealsamas vanaema tondilossis.

Ihuüksinda.

Iga minutiga saabib aeg lahkuda.


Ning kui lõpuks tõmban uuesti jalanõusid jalga ja ma panen jope selga, värisen üle kere.
Jätan Alice'iga nägemiseni.

Avan välisukse ja astun õue.
Mitte ühtegi tähte.

Ainult pilvede vahelt paistab kurjakuulutav täiskuu.

6.osa

Ma olen üks#!?!# mees ning selle otsuseni jõuan juba siis, kui autoga enda majani jõuan.