Teema: Võistlused / Kui mina oleksin draakon ... - LÕPPENUD!

Draki (0)

Mina Draki, pärinen draakonite suguvõsast, elame süngetes paikades, mägedes ning metsades. Minu ema ja isa on alati käskinud mul lähedal olevast külast mille nimi on "Hõim" eemale hoida sest, see küla pidavat tooma meile draakonitele halba õnne, aga mina siiski ei suutnud ära hoida oma kui pisikese draakonipoisi seiklushimu. Ma mõtlesin teele asuda "Hõimu" külla Järgmise päeva hommikul päikeseloojangu ajal, ma pakkisin süüa kaasa endale, teekond oli pikk 2 päeva. Ma jõuaks kohale isegi ühe päevaga, kui ma vaid oskaks lennata, mul on draakoni lennukursused pooleli. Alguses ma mõtlesin et õpin lendamise ära, ja siis asun oma seiklusretkele, aga ma ei suutnud vastu panna. Kätte on jõudnud päikeseloojang ning järve kohal sillerdas päike. Ma asusin teele, mina kui väike punane lennuvõimetu draakon. Mulle oli suunatud draakonite metsa vahel palju pilke, ja just sellepärast et ma suundusin inimeste küla poole ja et, ma ei oska lennata. Aga mind see ei kohutanud oma teekonda lõpetama, jõudsin ühele kõrgele mäekünkale, kus polnud kedagi, peale minu. Ma leidsin endale ühes koopas eluaseme et, seada end sinna ööseks sisse. Ma nägin mäe jalamil inimeste küla, õigupoolest imelike inimeste küla, neil olid peas mingid linnusuled, nad kandsid imelikke pükse ja elasid väga naljakates telkides. Mina aga läsin koopasse magama.
Oli käes hommik, ma tõusin kohutava lärmi peale. Ma mõtlesin et keegi leidis mind üles, aga ei. Lärm kostus külast, ma otsustasin jätta asjad mäe jalamile ja asja uurima minna, ma sagisin põõsastes ringi, kui lõpuks leidsin sobiva koha kuhu end peita. Ma kuulasin inimesi, sain aru et, nende keel oli sama mis draakonite keel, aga ainult pisut krägisev ja piiksuv. "Tooge mu tütar kohe tagasi!" Käratas mingine imelik inimene. "Ega meie ei tea kus ta on, ju need draakonid ta ära röövisid!" Ütles üks vihaselt vastu. Ja samamoodi vihastasin ka mina et, meie draakonid oleme kohe süüdi, kuigi me hoiame külast eemale. "Kui mu tütar lähimate päevade jooksul tagasi ei tule, põletame draakonite metsa maatasa!" Ütles jälle see imelik inimene. Maatasa? Ma muutusin tõeliselt vihaseks et, tahtsin põõsast välja karata, aga ei. Ma teadsin et ma ei tohi end reeta, ainusmis ma meie draakonite metsa päästmiseks teha sain om ise otsida see tüdruk üles, millest siiski alustada? "Meie aga kõik lähme nüüd otsima äkki leiame siiski ise mu lapse!" Ütles see mees jälle, väga hea, mul avanes võimalus küla peale minna. Kummalised inimesed läksid minema, vibud käes ja oad.Ma kõmpisin vaikselt sellesama telgi juurde kus see mees elas, ja kus ta tütar viimati oli, ma tundsin koheselt kõva hõngu ninas, see võibki olla kes, selle mehe tüdruku ära röövis. Ja samas tuli see lõhn mulle väga tuttav ette, ma ei teinud sellest väljagi vaid otsustasin lõhna jälitada. Poolepäevasest ringinuuskimisest viis see lõhn miskipärast ming tagasi draakonite metsa, ma ei tahtnud uskuda et tõesti keegi meie seast on röövinud ära selle mehe tütre. Ma kuulsin valju naermist, ma vaatasin üles, seal oli üks koobas kus helkis tuli, ilmselt põles lõke. Lähenedes koopale leidsin ma enda eest uskumatu vaatepildi, kaks musta draakonit lõbutsesid oma saagi üle ehk tüdruku üle, kes oli seal kinni seotud. "Õhtul sööme ta ära!" Ütles üks drakon. Sööme? Draakonid ju ei söö inimesi, ainult üks draakonite liik ju sööb... Ja selle liigi nimi oli... Mustdraakonid. Mustdraakonid, nad peavad olema Mustdraakonid, seda näitab juba nende värv ära. Ma pidasin plaani et, kuidas tüdruk kätte saada. Päike oli juba loojumas, pärast pikaajalist mõtlemist kus mul ei tulnud ühtegi ideed phe et, kuidas tüdruk ära päästa. Ma läksin jälle kuulama, ja just täpsel hetkel läksin sest oli kuulda "Noh, Jormps hakkame minema, meil tuleb pidusöögi kõrvale ka muid asju otsida!" ütles ta naerdes laginal, ma sain aru et ühe draakoni nimi oli Jormps. Siis tärkas mulle heaidee välja, kui nad ära lähevad päästan ma tüdruku! Jormps ja teine draakon läksid lennates minema. Ma hiilisin tasa koopasse et, päästa tüdruk. Tüdruk oli ühes puust puuris kinni, ning hakkas karjuma mind nähes "Eii ärge sööge mind ära, palun ma tahan oma isa juurde!" Mina oma kähiseval häälel vastasin " Ära karda, ma ei tee sulle liiga ma päästan su siit!" Tüdruku silmad läksid suureks, ma tegin puust puuri ukse lahti ja tüdruk jooksis välja tulles minust eemale. "Mine sa oled vaba!" Ütlesin mina. "Aga ma ei tea kus am olengi!" Vastas tüdruk nutuselt. Ma mõtlesin ta ära saata, aga siis oli juba kuulda mustade draakonite tagasitulekut. Äkki lendaks välja? Ahh, ma oleksin ikka pidanud pärast lennukursusi siia tulema. Ma palusin tüdrukul oma selga ronida, ja läksin välja, ma püüdsin vaikselt, teisele poole mäge minna, aga draakonid märkasid, ma oli kuristiku äärel, tüdruk karjus nutuselt "Me sureme!" Siis äkkliselt lendas teine draakon kelle nime ma ei teadnud meie poole ja tõukas mind kuristikku. Ma olin paanikas, ma ei osanud lennata, aga siis, juhtus ime, ma lendasin... Ma lendasin! Minu peal olev tüdruk nuttis edasi silmad kinni. "Ära karda kohe jõuame sinu külla!" Ütlesin mina. Tüdruk avas nutuselt silmad ja vaatas ringi kõrgelt maailmapilti. Õnneks need Mustdraakonid järgi ei tulnud sest, nad arvasid et mina väike draakon ei oska lennata, ja kukkusin kuristikku surnuks. Ma viisin tüdruku külla, kohe ümbritsesid mind tagasi tulnud vihased imelikud inimesed kellel olid pea suled ja röökisid "Sina draakon, tahtsidki tappa meie pealiku tütart!" Pealiku? Mõtlesin ma, jus see mees kelle tütar oli kadunud oli küla pealik. Ma tundin kudas ming hakadi teravate odadega torkima. Kui ütles tüdruk mu seljas "Ärge talle liiga tehke ta päästis mu! Onju!" "Jahh" vastasin ma oma kähiseva häälega. Elani.kud olid rabatud, nad ei teadnudki et draakonid rääkida oskavad. Siis eemalduttiminust odadega, tüdruk kes mu selgas oli hüppas maha ja küsis minu käest "Mis su nimi on?" "Draki!" Vastasin mina. Tüdruk tänas mind ja palus mul koos tema isaga kaasa tulla, kuna pidime kogu loo ära rääkima. Ma rääkisin kõik ära et, tüdruku olid röövinud Mustdraakonid et, ma sain ühe nende nime teada ja, kui ma koju lähen ütlen isale. Pealik oli väga hämmastunud, ja tänas mind oma tütre päästmise eets tuhat korda. Ja küsis "Millega ma sulle tänuks saan olla oma tütre päästmise eest?" Pealiku tüdruk vaatas mulle otsa ja naeratas, ma laususin "Äkki kui ei peaks viha, meie ehk draakonite vastu, ja ei põletaks meie metsa maha, ja mustdraakonid ei kuulu liiki!" Pealik oli kohe nõus ning palus isegi mul veelkord neid külastada, ta andis mulle koduteekonnale kaasa, ühe amuletti millel oli kujutatud tuld. ta ütles "Meie tulejumal õnnistagu sind!" Ma ei saanud midagi aru, aga ma siiski läksin koju, ja seekord lennates ehk hommikuks peaksin juba kodus olema. Jõudes esimest korda pikka ja räsiud lendu koju, tormasid minu isa ja ema minu käest asju pärima ja kallistama, nad tundsid minu juured inimeste hõngu ja küsisid "Sa käisid inimeste juures jahh? Tead poeg me oleme sulle rääkinud et, sinna ei tohi minna!" Siis nägi ema mu kaelas amuletti ja tahtis ära tõmmata aga ma ütlesin kähku "Eii, mulle ingiti see tüdruku päästmise eest!" "Misajast sina inimesti päästad?" Küsis isa vihaselt. " Mustdraakonid röövisid ta , ma kuulsin pealikku ütlemas et ta põletab meie metsa maatasa kui ta tahasi ei ole, ja ma otsustasin ta ise üles leida, ennem kui ta meie metsa maha põletab!" Ütlesin. "Ohh poeg.. sa tegid seda tõesti sellepärast, ega sa Mustdraakonite nimesi ei tea?" "Keegi oli Jormps...!" Siis vastas ema "Jormps ja Jurmps, jälle nemad!" Isa " Jahh, kord tuleb nad ikka vangi saada, ma räägin hommikul meie draakonite poIitseile ära, siis saab asi korda!" Ja hommikul olidki Jurmps ja Jormps vangis, ning kui nad mind nägis siis ütlesid "Kas sa polegi surnud?" Siis küsis mu isa "Mispärast sa surnud peaks olema?" "Ma oskan lennata!" Vastasin ma naerdes. "Ohhoo, poeg sa oled meie suguvõsa esimene poeg kes oskab nii noorelt lennata!" Ütles isa. "Sellest tuleks täna õhtul, üks kõva pidu, ja veel sa ei peagi enam lennukursustel käima!" Vastas ema naeratades.
Niimoodi oligi minu Draakoni lugu!

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!