Dragon Soul 2# (7)

Eelnevalt :
" Mis siin toimub ? " küsisin ma kohkunult.
" Mul on väga kahju seda öelda, aga teie naaber on surnud. " ütles mulle võõras, kes arvatavasti poli.tseist on. Ma ...


Ma neelatasin.

" Millal see juhtus? " küsisin ma, näost punane.
" Ei oska veel öelda. Hetkel uurime veel, seega oleks tore kui te oma koju tagasi läheksite ning seal püsiksite. Meil hakkavad varsti ülekuulamised, seega kõige parem koht kuhu minna on hetkel kodu. " vastas poli.tsei mulle.

Noogutasin viisakalt ning läksin siis tagasi oma koju. Mul tulid pisarad silma. Ta oli ikkagi ainus normaalne naaber ja ainus lahke naaber. Ema komberdas kööki.

" Kus sa jälle jõlkusid? " küsis ta.
" Käisin korra ära, suur asi. " vastasin ma ülbelt.
" Noor härra, minuga nii ei räägita. " ütles ema ning komberdas WC poole.

Mulle aitab. Ma ei suuda enam temaga elada. Ma jooksin oma tuppa ja võtsin voodi alt ühe karbi välja. Avasin karbi ning silmitsesin seal sees olevaid pilte. Pisar valgus mu silmast. Kuulsin koputust välisuksel. Panin pildid tagasi karpi, karbi voodi alla ning jooksin ukse peale. Ukse taga seisis poli.tsei.

" Kuidas saan aidata? " küsisin ma ehmunult.
" Kas teie ema, Amanda, on kodus? " küsis poli.tsei.
" Jah, enne vähemalt oli. Kas midagi on juhtunud? " vastasin ma.
" Palun kutsuge ta siia. " ütles poli.tsei surm-tõsiselt.
" Ema, sinuga tahetakse rääkida! " karjusin ma. Ema kõndis longates kööki.
" Mine oma tuppa Nicole. " ütles ema. Ohkasin ning läksin siis. Kuulasin salaja, mida nad rääkisid.

" EII! " karjusin ma järsku. Panin käe suu ette. Ma poleks tohtinud seda karjuda. Võtsin ruttu ühe raamatu kätte ning viskasin end madratsile kõhuli ja avasin raamatu suvaliselt leheküljelt. Poli.tsei jooksis mu tuppa.

" Kas midagi juhtus? " küsis poli.tsei.
" Ma just lugesin, et mu lemmik tegelane sai surma. Vabandust, kui segasin. " vastasin ma kabuhirmus. Poli.tsei vaatas mind imelikult ning lahkus siis. Läksin ning panin oma toa ukse kinni. Kükitasin siis ukse kõrvale maha. See lihtsalt ei saanud võimalik olla.

Ma tõusin püsti ning haarasin voodi alt mõned kotid. Võtsin põrandalt kõik oma riided ning asjad ja toppisin need kotti. Enne haarasin veel ühe paberi ja pastapliiatsi, kuhu peale ma kirjutasin midagi oma emale. Seejärel jäin ootama, kuni ema magama läheb. Paari tunni pärast, kui kell umbes 20:00 sai, läks ema magama. Ma hiilisin enda toast kottidega välja, panin paberi esikusse maha ning vaatasin veel viimast korda oma kodu. Raske oli lahkuda, kuid kauem seal majas ma ei suuda enam olla. Ma lihtsalt pidin sealt haisvast, õllepudelite ja purkide majas välja saama. Kuhu mu teekond viib, seda ma ei tea.

Jätkub ...

Autori kommentaar »