H2O/1 osa

postitas: sinamina - 18.07.2008, 2008-07-18 13:15, loetud: 476x

Ma läksin kooli.Mina,Katariina ja Jaana käisime Gümnaasiumis .Bioloogia oli meil kõige parem ja ainult nädal aega oli meil lõpetamiseni jäänud.Kolm kõigeparemat õpilast pidi saadetama Austraaliasse igasuguseid erinevaid eluvorme uurima.Me olime arvanud et meid saadetakse sinna ,aga meil oli ka klassis üks üpris tark poiss, Egert.Me olime mures,et üks meist,jääb Eestisse ja teised lähevad koos Egertiga Austraaliasse.Igastahes, ma ootasin suure põnevusega sõitu Austraaliasse ja ma arvan et me ei pea ka koguaeg uurima.Mei pidevat vist saatma linna nimega Melboarne.Siis lähme me sealt sinna lähedale ,saarele.Õnneks on meil kaasas mingi mees nimega Lewis kes aitab meid kuna ta tunneb seda saart läbi ja lõhki.Igastahes bioloogia õps rääkis.
Nii,ma läksin kooli ja kohtasin kõige esimesena bioloogia õpsi."Sind,Katariinat ja Jaanat on valitud välja ja teie kolmekesi lähetegi Austraaliasse!"ütles õps ja ma oleksin lakke hüpanud."Austraaliasse,ma olen sinna tahtnud "sünnist saati"minna."Ütlesin ma rõõmsalt."Kas Katariina ja Jaana sellest teavad ?"küsisin ma.
"Ainult Jaana,Katariinat pole veel tulnud."ütles õps ja kohendas oma prille.
"Tšau!"
Ma ehmatasin:"Katariina!Sa ehmatasid mind!"ütlesin ma."Sorry!"vabandas Katariina.Ma läksin Katariina juurde ja sosistasin talle midagi kõrva.Katariina kiljatas:"Jess!Ma arvasingi et meie!See jobu küll ei oleks meiega saand Austraaliasse tulla.""Muide,vaata et sa seda ma ei tea Lewist ei hakka sebima sest ta on päris kena kutt."ütlesin ma Katariinale naljatades."Ei hakka,ta on umbes40 aastane ,aga meie ainult 18.Tead et ta on meist umbes 20 aastat vanem."ütles Katariina."Armastus ei küsi vanust."ütlesin ma vaikselt niimoodi,et Kata ei kuulnud.Esimene tund oli õnneks bioloogia ja õps rääkis ainult Austraaliast.Jutt oli päris huvitav ."Teate et Austraalia on ikka üks imelik manner.Ühed teadlased väitsid et seal elavad merineitsid ja nad ssaid kolm tükki kätte ,ainult nad põgenesid ja pärast tulid tagasi ja tegid nii et sabad ära kaovad ja nad enm kunagi ei saa merineitsid olla.Mina igastahes seda juttu ei usu ,aga kunagi ei või tea .Ma annan teile kolmele,Katariina Jaaana ja Birgita,et te selle ka välja uurite kas see oli tõsi ."Ma vaatasin oma sõpradele otsa ja nad noogutasid.Järgmine oli kunst ja seal oli meil vaba valik,et mida me joonistame."Mida me siis joonistame?"küsis Jaana."Ma ei tea,võibolla...Haa ,ma tean,merineitsid!"hüüüdsin ma ja hakkasin kiiruga visandit tegema.Lõpptulemus oli hõbeda kalasabaga ja siniste juustega merineitsi.Igas tahes ,ma kujutasin nii ette.Järgmised tunnid olid igavad:mata,esta jne.Kui tunnid läbi läksime me minu poole."Ei tea millised need merineitsid siis olid ja ei tea kas nad praegu ka elavad."ütles Jaana."Ei tea,aga tahaks teada ja neid näha."ütlesin ma ja kritseldasin esta õpikut."Mida sa kritseldad!"pahandas Jaana minuga."Midagi,niisama,igav on,"ütlesin ma."Lähme jutu juurde tagasi."Ütles Katariina ,kes oli terve aj vait olnud."Ei tea mis värvi nad on,"ütlesin ma.
"Äkki punased!"pakkus Kata.
"Ma ei kujuta ettegi punast merineitsit,"ütlesin ma turtsadades ja me hakkasime koos naerma ,sest kujuta ikka ette erkpunast merineitsit.Muidugi me arvasime et nad on üleni punased."Ma arvan ikka et tavalised hõbedased,nagu tavalised kalad on."ütlesin ma ."Me peaksime vist minema hakkama."vtles Katariina ja vöttis oma koti."VIst jah,"ütles Jaana kotti õlale pannes.(ärge mõelge vasakule)"Olgu ,Tšau!Oh,kui ilus vaadake kui ilus täiskuu.!"hüüatasin ma ja jäin minutiks kuud vaatama.Siis tuli mu ema ja käskis mul magama minna.Mul ei tulnud terve öö und.Lõpuks kell kolm öösel jäin ma magama.

Hommik.

Mu äratuskell tirises.Kell oli seitse ja ma olin ainult neli tundi maganud.Siis panin ma oma kella kinni ja jäin 1 minutiks lage vahtima.Lõpuks võtsin ma ennast kokku ja tõusin ülesse ning panin riidesse.Siis läksin kööki ja nägin ema ."Kuidas uni oli?2küsis ema ja pani vee kema ,sest ta teadis et ma alati hommikuti jõin teed."Mul ei tulnud täna öösel üldse una .Ma jäina umbes kolme paiku magama."ütlesin ma ."Sa näed jah kuidagi kurnatud välja .Kas sa ootad väga Austraaliasse minekut?"küsis mu ema ja võttis vee tule pealt ära ning valas kruusi.Ma jõin tee ära ja läksin kooli .Täna oli kõige igavam päev, kuna ei olnud bioloogat ja kunsti.Koridori peal tulid mulle vastu mu sõbrad."Tead meie sõit Austraaliasse toimub varem .Laupäeval,me oleksime ka reedel läinud aga iis me ju lõpetame kooli."ütles Jaana."Issand see on ju kolme päeva pärast!""Jah!""Me peame vist täna juba asju kokku pakkima hakkama .""Meibi,aga homme saab ka ."ütles Jaana ja põrnitses vihaselt Egertit. Viimane koolipäev.

Ma pabistasin,sest ma ei ole eriti vene keeles tugev ja mul võis ollla lõpuhinne 3.Tavaliselt oli mul kõik hinded neljad,ja vahest ka viied.Ma istusin ja ootasin kunal aktus algab,siis tulid mu juurde Kata ja Jants."Tšau!Ära pabista niimoodi,ega see sinu bioloogia hinnet mõiuta,Austraaliasse saama me ju ikka."ütles Katariina mulle."Aga mu ema ütles et kui ma oma vene hinnet neljaks või veel parem viieks ei venita ,siis ta keelab mul ültse Austraaliasse mineku ära ja ma saan veel karistuseks et ma pean terve suve peenraid kõplama ja rohima ja kastma ja igasugu seid muid töid veeel.Miks ma ei peaks siis veel muretsema?!"rääkisin ma pahuralt ja ei kuulnutki et aktus algab.Õpeala juhataja rääkis jube igava ja nõmeda jutu maha ja siis hakkas ta nelja-viielisi ette lugema:"Nii,nelja-viielised on:Katariina Mänd,Julia Meelespea,Birgita Merirohi,Jaana Raba."Ma sain jube õnelikuks,ma olin saanud vene vist nelja ja ma saan ikka Austraaliasse minna.Kõige rohkem tõmbas mind sinna see et seal oli VÄIDETAVALT olnud merineitsid.Õppealajuhataja luges veel ette teiste klasside nelja -viielised ja viielised ka muidugi.Neid oli ainult üks.Siis toodi meile lilled ja muud asjad ning me läksime välja pildistama.Pärast pildistamist läksin ma koos Katu ja Jantsiga kohvikusse kooli lõpetamist tähistama.Kui kell sai seitse läksime me ära oma kodudesse ja ma olin veel unustanud eile kohvri kokku pakkida ning ma pidin seda kohe hakkama tegema kui olin koju jõudnud.Ma panin kohvrit tund aega kokku ja kavatsesin veel täna kaheksast magama minna.

Hommik.Me läheme Austraaliasse!

Lennuk pidi kell kaksteist välja sõitma.Ma hakkasin kell üksteist Tallinnase sõitma.Kui lennujaama jõudsin tuli välja et lennuk on juba läinud ja minu asemel läks Egert sinna.Ma ärkasin ehmatusega ülesse.Siis sain aru et see oli olnud vaid unenägu ja ma lähen ikka Austraaliasse."Birgita!Kas sa oled üleval?! Sa peaksid hakkama riidesse panema!"hüüdis mu ema köögist."Kohe tulen!"hüüdsin vastu ja hakkasin kiiruga riidesse panema. Kui olin riidesse pannud, tarisin ma niikiiresti, kui sain oma kohvri alla. Siis läksin ma kööki ja hakkasin kiiruga toitu alla kugistama."Mida sa kiirustad?!Sa jõud küll lennuki peale."ütles mu ema ja pakkus mulle teed.Ma jõin selle ka kiirest ära ,mis siis et see tuline oli.Keegi koputas uksele."Mine vaata kes see on!"ütles mu ema .Ma läksin esikusse ja hüüdsin täis suuga"Kohe tulen!""Tšau!Jantsi isa ei saand meid viia ja bioloogia õps viib meid ise ."ütles Katariina."Bioloogia õps!Mida nüüd?!Tema!Lahe!"ütlesin ma talle."Mamps,bioloogi õps viib meid ise lennujaama!""Mhm,tore siis!"ütles mu ema kurvalt,sest isa mul polnud ja kui ma ära olen on ta väga üksi."Ära muretse ema.Ma ei ole seal eriti kaua,ma luban."ütlesin ma ja tegin mampsile kalli."Näe,siin on su kohver.Ole siis tubli!"ütles mu ema ja andis mulle mu kohvri.
Tee lennujaamani oli igav ja me jäime kolmekesi pooleks tunniks magama.Kui me lennujaama jõudsime hakkas Jants muretsema et me kukume lennukist ma maha ja kui me olime maha istunud(lennuks)hakkas Katariinal paha ,kuigi me polnud veel õhku tõusnutki.

Austraalia.

Meile pidi vastu tulema Lewis.Õnneks me olime tema pilti korra näinud ja seetõttu leidsime me ta ruttu ülesse."Nii,mulle räägiti,et te olete kõige paremad bioloogias ja te peate minema saarele igasuguseid eluvorme uurima"ütles ta ja me hakkasime neljakesi auto poole liikuma."Kunal me sinna lähme?Ma olen nii põnevil,tead bioloogia õps rääkis et siin olid kunagi olnud merineitsid?Kas sa usud seda juttu?"küsisinm ma .Lewis jäi peale seda juttu meid mõtlikult silmitsema:"Aaaaaaaaa......Ei usu.""Miks ?Kas see on täiesti võimatu?"küsisin ma .Lewis jäi meid uuesti silmitsema:"Aaaa...Jaa, see on võimatu."Ta rääkis sellise tooniga et mul jäi tunne et ta varjab mu eest midagi,midagi selle merinetsi asjus.Äkki ta oli nende sõber või ta oli neid näinud ,aga ta lubas et ta ei räägi sellest midagi.
"Nii, siin ongi teie "pesa", kus te elama hakkate, "ütles Lewis ja hakkas tüdrukutele maja tutvustama."Teil on vedanud.See maja on ikka päris kallis,muide,kui te tahate, võite te hakkata siin elama.Kool on päris lähedal ja bioloogiat saate te kindlasti õppima hakata.Lähme edasi,siin on köök ja seal on WC....."rääkis Lewis. "Aga!"segas Birgita vahele. "Mis aga? Kas see maja ei sobi sulle?"päris Lewis."Aga ma ju lubasin emale,et ma tulen nädala pärast tagasi," ütles Birgita murelikult."Teie emadega on juba räägitud," selgitas Lewis. "Ahah! Aga mu ema jääb siis ju üksi sinna." küsis Birgita uuesti."Ei jää! Seda ma tean,aga kas ma võin jätkata."küsis ta ja jätkas maja tutvustamist.Siis kui Lewis oli lõpetanud ütles ta:"Homme hommikul kell 11.00 kohtume maja ees. Olete nõus?" "OK! Aga kas me lähme siis sinna saarele?" küsis Katariina."Jah, ja me telgime ka seal."vastas Lewis ja läks ära."Jesss!Ma arvasingi, et me sinna telkima lähme!"ütles Birgita, et peaegu karjudes."Võta vaiksemalt!Kas sa siis ei tea, et meil on naabrid."ütles Jaana ja ta võttis kohe hääle vaiksemaks."Ups!Lähme parem magama!" ütles Birgita haigutades ja nad läksid magama.

Hommikul kell 11.00.

Keegi helistas tüdrukute maja uksekella."Kuulge ,kas te olete üleval?!"hüüdis Lewis ja helistas veel. Katariina ärkas helisemise peale ülesse ja vaatas kella:kell oli üksteist."Kohe tulen" hüüdis ta ja läks birgitat ja Jaanat üles äratama."Mis on?" küsis Birgita unesegaselt."Kell on üksteist ja Lewis ootab ukse taga!"vastas Katariina ja jooksis Jaanat üles äratama."Issand!" hüüdis Birgita ja jooksis kähku riideid vahetama.Kümne minuti pärast said nad valmis ja lasksid Lewise sisse."Noh! Pakkige ruttu oma asjad kokku ja läksime!" käskis Lewis. Tüdrugud läsid oma tubadesse ja otsisid enda seljakotid ülesse.Neil läks veel 10 minti asjade pakkimisel ja Lewis sai nende peale pahaseks:"Kas re kiiremini ei saand wä?"
"Ei"vastasid nad koos ja läksid välja."Noh! Tulge kiiremini või mul" kasvab habe ette".Nad istusid paadi peale ja hakkasid saare poole liikuma. "Kas suuremat paati ei olnd wä?Me mahume siia vaevalt ära." oli Katariina pahane."Ei olnud jah!Aga me mahume ju siia ka ära!" ütles Lewis ja jäi midagi vees vahtima."Mis viga? Kas haid?Ma vihkan haisid?"ütles Birgita ja liikus paadi ääre juurest eemale. "Lihtsalt, niisama vaatasin," vastas ta ja pöörasa pilgu saare poole,mis meie ees oli.Jaana pani käe üle paadi serva ja võttis veest välja mingi oranzi asja:"Mis see veel on?"
"Ma ei tea."vastas Lewis."See on ju soomus ja väga suur tavalise kala jaoks.Vaalaskalal ju ikka sellist ei ole ja see ongi tema jaoks väga väike." ütles Birgita.Äkki muutus see mingiks hele roosakaks asjaks."Mis asi see veel on!?" hüüatas Jaana ja pillas selle vette kus see uuesti oranšiks soomuseks muutus."Olemegi kohal!" ütles Lewis ja astus veest välja ning tõmbas paadi kaldasse. "Tulge nüüd!" käskis ta ja hakkas kotte paadist välja tõstma.Ta võtttis kolm kotti ja ulats need tüdrukutele:"Te peate ka midagi vedama."Siis läksid nad neljakes laagri paika otsima.
"Ega siin putukaid ei ole?" küsis Kats."Kas sa kardad putukaid?"küsis Lewis turtsadades."Tsipa."vastas Kats ja nad läksid edasi."See peaks sobima."arvas Jaana."See sobib jah."ütles lewis ja nad hakkasid telke ülesse panema. nüüd lähme me puid tule jaoks tooma," ütles Lewis ja hakkas minema.Siis jõudsid nad sellisesse kohta kus oli hästi palju kive ja Lewis ütles:"Ärme me siia lähe.See on liiga kivine." Birgita sosistas Jantsile ja Katsile kõrva :"Lewis kardab kive." "Ma kuulsin küll,mida te ütlesite ja ma ei karda kive!" ütles Lewis solvunult ja nad läksid edasi.Kui nad olid puud leidnuud läksid nad tagasi laagrisse ja sättisid magama.(Ennem muidugi tegid tule ülesse.)Kõik juba magasid, ainult Birgital ei tulnud und ja siis tuli tal kaval mõte ning ta äratas oma sõbrannad ülesse:"Ärgake!"Katariina tuli haigutades istuli ja küsis unesegaselt:"Kas hommik?" "Ei ole!ÖÖ on!Teate, mul tuli üks hea mõte, nimelt me lähme sinna kivide peale!"rääkis ta neile.Jaana ehmus:"Nüüd! Ööösel, kottpimedas?" "Kuu on väljas ja me võtame ju taskulambi ka kaasa! Kas siis lähme?"vastasin ma. "Ok. Kui Lewis meid ei avasta."oli Jants ja Katariina tuli ka birxuga kaasa(Jaanaga ka).Nad jõudsid "kiviväljale" ja läksid nende peale turnima kui äkki kukkus Birgita mingisse auku. "Birgita!Oled sa terve?" hüüdis Katariina."Olen! Aga ma ei saa siit välja!" hüüdis ta vastu."Jaana, saad sa laagrist köie tuua!" ütles Katariina Jaanale."Olgu!"vastas ta ja jooksis laagri poole. Mõne minuti pärast näga Katariina kuidas Jaana köiega tema poolejooksis, kuid äkki ta komistas ja kukkus talle otsa ning mõlemad nad veeresid august alla Birgita juurde."Mida me nüüd teeme?" küsis Jaana."Seal on üks käik. Äkki saab sealt välja." pakkus Birx ja nad hakkasid kolmekesi minema lootes, et sealt saab välja."Ainult väike "bassein" ja kõik!" oli Katariina solvunud."Aga äkki saab sealt välja! Näe ,mulle tundub,et seal on avaus!" ütles Jaana. "Kus seal?"küsis Birgita."Näe seal vees! Päris sügav on siin! Kuule, äkki ma sukeldun ja vaatan kas sealt saab välja!" ütles Jaana ja hüppas vette(Plärtsti).Mõne minuti pärast jõudis ta tagasi:"Tulge, siit saab välja!"Katariina ja Birgita hüppasid vette ja siis tuli kuu täpselt vulkaani kaatri kohale ja vesi hakkas mullitama ning minegeid imelikke mulle hakkas kuu poole tõusma."See on imeilus!" ütles Birgita ja jäi seda naeratades vaatama. Katariina vaatas seda kõhklevalt ja ütles:"See on hirmuäratav!"Siis see kõik lõppes ja tüdrugud sukeldusid.Nad jõudsid pinnale ja ujusid siis kaldale ning läksid siis laagrisse. Laagris kuivatsid nad ennast ära ningläksid magama.

Märksõnad: h2o  jaana  birgita  lewis  katariina  cleo  emma  rikki