Alati sinu jaoks olemas 17.osa (2)

Eelmises osas: Ta ainult naeris ja jooksis ära. Mina aga suundusin vannituppa duši alla ja hambaid pesema.
--------------------------------------------------------------
Kui sain pestud läksin tagasi külalistetuppa, millest on saamas mõneks ajaks minu tuba. Võtsin maas vedeleva puldi ja käivitasin teleka.

Seejärel ronisin teki alla ja vahetasin kanaleid, kuni peatusin ja hakkasin õudukat vaatama. Just enne seda kui ühel poisil oleks pea maha

raiutud, läks telekas kinni ja ma jäin pimedasse. Tõusin püsti ja tahtsin tuld põlema panna aga siis hakkas tugev tuul puhuma, kuigi aken oli

kinni, tuled vilkusid ning mu ees seisis Annika vaim. „A-annika?? Kuidas sa teadsid, et ma siin olen?“ küsisin üllatunult. „Sa näed

mind ? Mu õde siis ei valetanudki?“ Annika häälest oli kuulda valu. Tuul vaibus ja tuled ei vilkunud enam. Annika vaim istus voodile ja

hakkas rääkima. „Kui ma koju tulin ja sind eest ei leidnud ma kartsin väga, et oled röövitud ning jooksin sinu tuppa. Seal nägin, et sinu

sülearvuti oli lahti bussiaegade kohalt. Ja, et sa tahtsid sõita sinna kus on Hannah , Kevin ja Emily.“ „Sa teadsid....?“ oli ainus mida

suutsin öelda. „Jah, aga ka mina ei tahtnud sinust loobuda. Anna andeks.“ Ma olin haavunud, aga ma ei tundnud viha. „Pole midagi,“

surusin vaevaliselt läbi huulte. Annika nägu muutus rõõmsamaks. Ta jätkas: „Jooksin trepi poole ja komistasin, kukkudes trepist alla. Nii ma

suringi." Kuulsin äkitselt koputust oma uksele. Annika vaim kadus ja ma hüüdsin : „Sisse!“ Uks avanes ja ma nägin ema. „Ma tahtsin

ainult küsida kas sa vajad veel midagi?“ „Ei, aitäh,“ laususin kiiresti

. „Olgu, sa võid minu juurde tulla, kui midagi soovid.“ „Ok, pean meeles.“ [i]Ema soovis mulle head ööd ja lahkus. Ronisin teki alla ja

sulgesin silmad. Lebasin veidi, aga und ei tulnud. Hakkan vist raamatut lugema, mõtlesin. Avasin silmad ja tõusin püsti, tahtsin tuld põlema

panna, aga keegi oleks mind nagu takistanud. Vaatasin lüliti poole ja avastasin õudusega, et üks naine , blondide juuste ja aukus silmadega,

hoiab oma kätt minu oma peal. Ta kleidil olid suured vereplekid, kõige rohkem aga südame juures ja ta nahk oli valge. Oleksin peaaegu

karjuma hakanud, aga õnneks hoidsin kätt suu ees ja summutasin heli. Voodile taganedes järgnes ta mulle,lohistades oma pikka kleiti taga.

Autori kommentaar »