Alati sinu jaoks olemas 15.osa (2)

Eelmises osas: Umbes 10 minuti pärast leidsin sama aadressi mis oli minu käes
oleval paberitükil. Vajutasin kiiresti põksuva südamega uksekella.
------------------------------------------------------------
Ukse avas üks blondide juustega noor naine. „Ma tulin Emily juurde.“ „Ma kohe kutsun ta.“

„Tule sisse.“ Võtsin jalatsid ära ja läksin elutuppa. Siin oli väga avar ja super ilus.

Ma tahaks siin küll elada. Istusin hiiglaslikule heledale diivanile Emilyt ootama.

Veidi aja pärast ta tuligi. Emily istus mu kõrvale ning küsis: „Kas ma tunnen

sind?“ Vaatasin talle otse silma ja küsisin: „Sa ei tunne oma suurt õde ära w?“

„Christina, nii tore, et sa tagasi oled, ma igatsesin sind kohutavalt!“ hüüdis Emily

ja kallistas mind tugevalt. „Ma sind ka.“ „Aga kuidas sa mu üles leidsid, kas kasuvanemad

rääkisid sulle?“ „Emily, nad ee... surid avariis. Ma elan koos Annikaga.“
„Nad... on surnud?

Kas Annika siis rääkis sulle, või kas ta üldse teadis??“ nägin Emily silmades

pisaraid mida ta püüdis asjatult varjata. „Kahjuks küll. Annika teadis sellest ja

rääkis mulle nüüd.“ valetasin, sest ma ei saanud ju talle öelda, et ma olin koomas

olles neid asju teda saanud. „Christina, kas sa jääd nüüd minu juurde?“ „Pliis jää!“

„Olgu, aga ma pean enne Annikaga rääkima. Ta tuleb homme oma sõbranna juurest

tagasi.“ „Ok, kas ma võin emale ja isale rääkida?“Olgu, räägi kui tahad. „Ok, tšau Christina!“

„Tšau,“ jätsin temaga hüvasti ning kallistasin teda. Kõndisin tagasi bussipeatusesse.

Järgmine buss peaks tulema...ee kohe. Vaatasin eemale ja nägingi seda. Ostsin pileti

ja istusin jälle kõige taha akna alla. Kodus ootas mind üllatus. Maja juures oli poli.tsei.

Küsisin ühe poli.tseini.ku käest mis siin toimub. Ta vastas: „Üks 25-aastane naine

kukkus trepist alla. Ta suri.“ Mulle tundus nagu oleks aeg seisma jäänud. Annika

oli varem koju tulnud ja millegi pärast trepist alla kukkunud. Jälle suri keegi mulle kallis.

Kuumad pisarad voolasid mööda mu põski alla. Tormasin majja ja jooksin trepist üles

oma tuppa eirates poli.tseini.ku hüüdu, et sinna ei tohi minna. Trepil olid verised kohad.

All aga üks suur verine plekk. Ma hakkasin asju pakkima. Õnneks polnud mul neid palju,

haarasin kaasa veel oma läpaka ja Annika antud raha. Tormasin trepist alla ja jooksin

jälle bussipeatusesse. Lootsin, et buss tuleb ruttu. Pisarad aina jooksid mööda mu

põski alla. Ma ei saanud neid peatada. Jälgisin koguaeg maanteed. Kui buss lõpuks

nurga tagant nähtavale ilmus, kuivatasin kiiresti pisarad ja kohmitsesin veidi rahakoti

lukku lahti tehes. Astusin bussi, ostsin pileti ja peaaegu, et jooksin tagaistmele,

mis oli saamas mu tavaks. Ma tahtsin lihtsalt siit ära, et kõik oleks korras ja Annika poleks

surnud. Ta oli ju nii noor. Miks???? Märkasin, et olin kohale jõudnud. Läksin maha

ning jalutasin Emily koduni. See saab vist nüüd ka minu koduks. Seekord ma

ei vajutanud uksekella, vaid kõndisin lihtsalt tuppa. Nägin, et elutoas ootasid mind

Hannah ja Kevin ehk mu vanemad ja Emily. Ema nuttis, isa oli õnneliku näoga ja

Emily naeratas väga laialt. Nad oleksid nagu lotoga võitnud. Kui ma sisse tuli,

keerasid nad näod minu poole ja kallistasid kõik mind. Mulle meenus Annika ja pisarad

hakkasid jälle mööda mu põski alla voolama."Mis juhtus?" küsis ema.
"Annika...

ta kukkus trepist alla ja s-suri." kokutasin.Emily hakkas nagu minagi nutma.

Emal ja isal olid lohutavad näod peas. Kogu rõõm oli justkui haitunud.
------------------------------------------------------------
Väike juubel on, sellepuhul on ootatud pastakad,, lemmikuks lisamine,, viied ja eelkõige kommentaarid.

Autori kommentaar »