Alati sinu jaoks olemas 14.osa (4)

Eelmises osas: Vahetasin kanaleid kuni märkasin üht põnevusfilmi. Kannatan ära, mõtlesin ja asusin seda vaatama.
------------------------------------------------------------
Ärkasin valutava õlaga, kuna olin diivanile magama jäänud.
Telekas käisid lastesaated, lülitasin selle välja ja vaatasin
kella. 5.24 wtf? Nii vara! Und ka polnud. Ok, mis siis nüüd teen?
Kobisin üles oma tuppa ja panin arvuti tööle. Korraga tuli
mulle meelde, et täna oli see päev, millal ma pidin Emily
juurde minema. Vaatasin bussi aegu. Esimene buss sinna
läks alles 12.30. Oeh, nii palju ootamist! Surfasin veidi netis,
aga siis tüdinesin ning kuna mul oli kõht tühi läksin alla
midagi sööma. Võtsin veidi helbeid ja sõin neid koos piimaga.
Jõin mahla peale. Piilusin kella, see oli 9.10 Ok,3 tundi veel.
Miks ma nii kärsitu olen? Emily pärast, oma pärisvanemate?
Kas mul on veel õdesid/vendi? Mis ma siis teen, kui Annika
koju tuleb ja avastab, et peab minust loobuma? Liiga palju
küsimusi ilma vastusteta. Telekast peaks nüüd midagi head tulema.
Katkestasin oma küsivad mõtted. Oli ka aeg! Niisiis käivitasin teleka,
lootes, et sealt ei tule teletupse. Ei tulnudki, hoopis seebikate
kordused. Kuna käis üks minu lemmik seebikas, siis vaatasin seda.
Paari tunni pärast läksin üles riideid valima. Otsustasin
skinnide ja ühe minu lemmiku kollase topi kasuks. Võtsin
veel ühe sobiva koti ja panin jalatsid jalga. Tahtsin juba minna,
aga veel oli 30 mintsa aega. Aeg venis nii aeglaselt. 20 minuti
pärast ei pidanud ma enam vastu ja hakkasin bussipeatusesse
kõmpima. Buss hilines umbes 5 mintsa. Esimene kord tähele panna.
Olin lihtsalt nii elevil Emily ja oma pärisvanematega kohtumise pärast.
Bussis ostsin pileti ja istusin kõige taha akna alla.
...
2 peatust veel, lugesin mõttes. Mõne minuti pärast oli minu
kord maha minna. Astusin bussist välja. Ma polnud kunagi siin
käinud, sellepärast kartsin veidi. Püüdsin leida seda kohta
kuhu pidin minema. Umbes 10 minuti pärast leidsin sama
aadressi mis oli minu käes oleval paberitükil. Vajutasin
kiiresti põksuva südamega uksekella.

Autori kommentaar »