Alati sinu jaoks olemas 10 .osa (8)

Eelmises osas: Tahtsin teada oma pärisvanemate aadressi,
sest mul on mõte neile külla minna ja Emilyt näha.
Kirjutasin aadressi üles ja otsustasin ülehomme
sinna sõita.
------------------------------------------------
... Kui aadress üles kirjutatud jooksin trepist alla ja panin
teleka käima. Paari tunni pärast hüüdis Annika mulle:
" Okei, ma lähen nüüd, ole tubli ja ära pahandusi tee!"
"Jaa!" hüüdsin talle vastu. Siis vaatasin umbes 2-3
tundi telekat ja mõtlesin õue minna. Panin endale jaki peale
ja lukustasin ukse. Kõndisin parki ja jalutasin veidi, jõudes
mänguväljakule.Otsustasin kiikuda, midagi paremat mul ju
teha pole. Mõne aja pärast nägin, et keegi tuleb minu poole,
lähemale jõudes nägin,et see oli Alex. "Christina, aga sa
olid ju koomas ja raskete vigastustega!“ „Kuidas sa terveks
said?“ küsis ta minult imestunult. „Ime, neid juhtub ju vahel.“
ütlesin naeratades. "Jah, vahel... kas ma võin koos sinuga
kiikuda?" "Ok, kui sa tahad." Kiikusime veidi, kui ma
küsisin:"Kas sa võistelda tahad?""See kes suurema hoo
saab võib teiselt ükskõik mida küsida." Alex oli nõus ja
siis algas võistlemine. See oli üsna võrdne, aga Alex
võitis. Kui kiikedelt maha tulime ütlesin Alexile: "Ma kolin koos
oma tädiga siit ära, väga kaugele." Kas sa tuled veel siia
tagasi?" "Ei" Alex tundus nüüd palju murelikum kui enne.
"Ma pean nüüd minema." Ma ei saanud isegi tšau öelda,
kui ta minema tormas. Läksin koju ja nägin, et Annika
on mulle 2x helistanud. Proovisin talle tagasi helistada,
aga ta oli mobla välja lülitanud. Jätsin talle teate, ning läksin
pesema. Siis kobisin voodisse ja jäin magama.

Autori kommentaar »