Liisu 9 (3)

Eelmises osas:

''Kuule,tule loe seda luuletust ja ütle mis sa selle kohta arvad.'' ''Ok'' vastas Anna.
''Kle, Marko Vile...Ta on minu onu...

''Mida?'' küsisin ma lootes ,et see pole tõsi.Tol hetkel tundus mulle ,et kõik kes on selle asjaga kuidagigi seotud on selles kõiges süüdi.''Ta on mu onu. Ma pole teda aastaid näinud, kuid ma tean et ta oli luuletaja.''sõnas Anna. ''Minu teada elab ta Tartus, kuid sellest on nii kaua aega läinud .et ma pole enam kindel.'' Ma vaatasin maha.Mu jalad tundusid kauged.Kõik, terve tuba tundus kauge. Äkitselt kukkusin ma pikali ja viimased asjad mida ma kuulsin oli Anna kisa ja korduvalt ''Päikesetõusul ta tuleb,loojanguil ta läheb.''
Ma nägin und, et ma olin Annaga tühjal põllul .Tuul sasis mu juustes ja kõik tundus nii kaunis. Ma küsisin Annalt: ''Miks me siin oleme?'' ''Sa said mõistatusest jagu.Kõik on läbi, kõik on korras.'' Äkitselt sadas mulle kaela vesi. Ma ärkasin üles ja leidsin ennast suures sinises toas. Kõik tundus rahulik...Kuid siis ...

Autori kommentaar »