Ohtlik //3 (4)

Kui üles ärkasin oli juba hommik..kuid midagi oli teisiti kui tavaliselt..vaatasin oma ümbrust ja tardusin hetkeks..Ma lamasin hiiglasuures verelombis, kus lebasid peale minu veel mitu-SADA inimest--kõik tundusid olema--SURNUD..aga kuidas ma siia sain..miks ei ärganud ma..nagu tavaliselt oma voodis..miks sellised asjad ÜLDSE minuga juhtuvad.
Kuulsin kiirabi vilkureid.Otsustasin, et võimatu oleks praegu jalga lasta..nii, et pidin mängima ohvrit..mängima, sest teadsin, et see ei saa olla kokku sattumus..vb. eelmised juhtumid suutsin endale ära selgitada, kuid see oli juba liiast..nüüd ma ei suutnud enam mõelda välja vabandusi endale "black outide" jm. kohta..see ei saa lihtsalt juhus olla.Ma olen sellega..kui väga ma ka seda eitada ei tahaks..seotud..kas mingil, imelikul, kaootilisel või otsesel viisil..siiski seotud.
Nüüd tulid juba hääled lähemalt. Viskasin pea küljele panin silmad kinni ja püüdsin hingata nii kõvasti et mind laipade seas eristataks..kuid mitte nii kõvasti et see kahtlust ärataks..ja veidi aega hiljem kuulsingi kedagi ütlemas.. "kuulge see siin hingab veel!" Siis kuulsin enda ümber sagimist..tundsin kui mind tõsteti kanderaamile.Õnneks tundus et mul on isegi vigastusi nii et jätsin tõesti "õnneliku pääseja" mulje..kuid ma ise ei teandnud kas ma olin ikka "hea" õnnelik või vb hoopis "halb" õnnelik..
Tundsin kuidas mind pandi maha ja äkki hakkas kanderaam uuesti õõdsuma..kuid seekord.. hakkas auto sõitma.
Mõne minuti pärast auto peatus ja mind tõsteti uuest välja, kuin see kord ratastele,ning mind veeretati haiglasse ning palatisse.

Lamasin seal tükk aega ja mõtlesin, et kas võiks juba silmad lahti teha..kuid lõpuks ei saanud enam kauem oodata.Kõht oli tühi ja ma ei saanud oodata nii kaua et see korsema hakkaks.
Tegin vaikselt silmad lahti ja nägin, et palat oli tühi,kuid telekas käis vaikselt ja seal oli just uudis: "Plaplaplaplaplaplaplaa..pargis leiti 472 surnukeha--taaskord rebitud ja lõhutud, kuid seekord imekombel leiti nende seast üks õnnelik pääseja.."
Njah jälle "õnnelik pääseja" see pani mind jälle mõtlema, uid mõne aja pärast äratas mind mõtisklusest ukse klõpsatus..vaatasin sinnapoole ja nägin õde sisse tulemas.."juba ärkvel?Sa peaksid veel magama...Vigastusi pole küll palju kuid siiski tuleks see sulle AINULT kasuks.." vatras ta, kuid mina polnud selles nii kindel, kuna mulle tundus, et kui jääksin magama siis näeksin küll ainult õudus unenägusid.
Lõpuks siiski andis õde mulle unerohtu ja ma jäin peaaegu kohe tõepoolest õudsasse unne.

Kui ärkasin nägin,et hakkas juba taas hämarduma..tundub et ma muud kui päikeseloojanguid enam ei näegi...ja kuigi ma polnud enam üldse unine, käis minust läbi värin ja pilt läks taaskord mustaks.

Autori kommentaar »