Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

õudne unenägu osutub heaks [seitsmes osa] (0)

Nii läkski Silvia õue liivakasti piparkooke tegema, kuigi oli suvi. Silvial oli väike õde Mirjam ja temast ühe aasta vanem poiss Marko. Mirjam ja Marko olid sõitnud ühe sõbra juurde. Nad ei viitsinud kodus passida! Kuna see tundus neile igav. Aga nad olid kõikidest põnevatest sündmustest ilma jäänud. Issakene, nad läksid sinna kuuekümneks päevaks, ehk kaheks kuuks. Aga Silvia ei tahtnud minna!! Tema tahtis koju jääda. Aga see eest oli ju ka hea natukeseks puhkama minna! Mirjam oli kolme aastane aga Marko oli kümne aastane, ja Silvia oli üheksa aastane. Sellepärast ei läinudki Mirjam üksi. Kuigi Marko oleks küll tahtnud koju jääda!! Aga Silvia oli praegu üksi. Ja ta oli väga õnnelik. Aga Marko ja Mirjam ei teadnud, mis vahepeal juhtunud oli. Näiteks see, et nad said nii nii palju loomi sõpru ja raha. Unenägu oli Silvial juba ammu meelest läinud. Ta oli möelnud ainult liiva kookidele ja nüüd ka piparkookidele. Ta mõtles, mis toitu järgmisena võiks leiutada. Aga Silvia ei mõelnud kaua! Tema tahtis muffined ja seffiiri korvikesi teha. Seda peaksid nüüd küll kõik ostma!`` mõtiskles ta. Siis aga, sai Silvia aru, et oli ainult toite teinud, aga ajakirju, raamatuid, helkureid, kaunistusi, kaarte, võtme hoidjaid, mänguasju või midagi muud oleks võinud ta teha. arvas ta. Kui ta sellest emale rääkis hakkas ema hoopis naerma. Alusta ikka kõigepealt sellest, mis sulle kõige lihtsam on!`` hakkas ta Silviale seda selgitama. Sul on vist õigus, ei #!?!#ohe lahmima. arvas Silvia. Sellegi poolesrt oled sa tubli! Sa leiutasid ju liivast koogid ja pipargoogid!`` ütles ema. Ma mõtlesin et teeks seffiiri korvikesi ja muffineid ka!`` oh, kui tubli sa oled!`` ütles ema. AITÄH!`` vastas Silvia tänulikult.......

Teavita ebasobivast sissekandest!