Sünge minevikuga maja, 1.# (4)

Tere, alustan uue järjejutuga. Ma tõesti vabandan jutumärkide pärast, ma tean, mind häirib ka see. Aga loodan, et meeldib.
Juttu ma ei hakka iseendale kirjutama, seega andke ikka märku: kommenteerige ja hinnake hästi.
Nautige!
---
1.#
Paar tundi üksinda Kayla majas.

"No, räägi, mis arvad?" küsis mu õde Kayla, kes tutvustas mulle oma uut maja. See oli tõesti kena ja väga heas korras, lihtsalt natuke remontimata, aga siiski, remontida sai ise ka. Maja oli mõnusalt suur, kuid mõnes mõttes isegi natuke hirmuäratav ka. "Sain selle kõigest 50 000 euro eest. No, kujutad ette! Nii odav hind. Remondi jaoks mul raha jätkub, pole nagu probleemi!"
"Jah, ma arvan ka, et selle maja ostmine tõi just head. Mulle meeldib küll jah," ütlesin ma. Kayla naeris ja kallistas mind.
"Olen siin jõudnud juba mööblit sisse tassida ja paigutada. Lihtsalt pean hakkama hullult koristama, saad aru küll ju," lausus õde. Noogutasin. "Aga sa jääd siis siia ööbima mõneks ajaks?"
"Mõtlesin jah. Mul ei ole kuskil mujal peatuda ju," ütlesin ma.
"Olgu. Ma näitan sulle su toa siis ette," ütles Kayla. Kõndisime keerdtrepist üles ja asusime koridorist minu toaust otsima. Koridor oli suhteliselt pikk. Mõlemal pool oli viis ust. Minu toauks oli vasakul poolel, kolmas.
Astusime mu tuppa ja see oli lausa suurepärane! Nii kuninglik, kaunis ja kodune. Armusin sellesse silmapilkselt.
"Ohh!" ahhetasin ma. Kayla naeratas.
"Meeldib?" küsis ta. Noogutasin pead.
"Ma lausa jumaldan seda!" kinnitasin ma. Kayla naeris ja pani mu kohvrid maha.
"Eks sa paki siis oma asjad lahti ja tunne ennast hästi. Ma pean igatahes nüüd ruttama. Selle maja ostmisega seoses on mul vaja nii palju asju ajada. Aga sa tead, kus on köök ja kui vaja midagi, siis helista mulle, eks?" ütles õde. Noogutasin.
"Millal sa tagasi tuled?" uurisin ma. Kayla mõtles korra.
"Ma arvan, et umbes kahe-kolme tunni aja pärast. Aga olgu, ma nüüd lippan. Ole tubli!" ja juba ta panigi minema.
Tegelikult päris jube oli olla üksinda hiigelsuures ja vanaaegses majas. Maja nägi tõesti päris vana välja. Toad olid küll igatahes kuninglikud ja üsnagi vanamoelised.
Hakkasin oma asju pakkima, kuid kummalisel kombel kuulsin ma samme ja hääli. Ehmatasin päris hullusti ära, aga arvasin kõigest, et kujutan seda kõike ette. Vana maja ju siiski ja puha.. Mõistus kindlasti teeb nalja.
Aga sammud ja hääled ei jäänud järele. Eriti hästi oli kuulda samme. See oli lihtsalt nii hirmuäratav.
Jätsin pakkimise pooleli ja piilusin oma uksest välja. Vaatasin koridori mõlemale poolele, kuid ei näinud midagi. Ka sammud ja hääled kadusid kohe ära.
Sulgesin enda toaukse ja istusin voodile. Imelik hakkas. Kõht hakkas valutama. Kõht hakkab mul tavaliselt vigurdama, kui ma närviline või hirmunud olen.
Otsustasin kööki minna, sest pikk teekond oli mind päris korralikult ära kurnanud.
Seadsin sammud siis köögi poole. Kui ma trepist alla kõndisin, kuulsin ma mingisugust naerukihinat. Värisesin, kuid jätkasin kõndimist.
Jõudsin kööki. Avasin külmkapi ja otsustasin teha endale võileibu. Sõin võileibu omaette ja kuulatasin tähelepanelikult. Jälle kuulsin ma samme, aga seekord oli tunne, et keegi nagu jookseks. Jooksjaid oleks nagu mitu. Neid samme oli ikka väga hästi kuulda. Kuulsin ka naerukihinat. See kõik hirmutas mind päris hullusti.
"Rahune, Ciara, sa kujutad seda kõike endale ette," ütlesin ma endale rahulikult. Söögiisu oli korraga läinud. Mul oli hirm. Tahtsin kohutavalt, et Kayla tagasi tuleks, aga ta oli alles läinud ja ütles, et tuleb alles paari tunni aja pärast tagasi.
Järsku kuulsin ma uksekriginat. Pöörasin ümber ja nägin järsku seal ühte noort preilit (keda võis vabalt lapseks nimetada), kellel oli puhvis kleit seljas ja kübar peas. Tema pilk oli puuriv ja terav.
Ehmatasin niiviisi, et lausa kiljatasin. Esimene mõte oli, et saan sealt majast kiiruga minema.
Panin jalatsid jalga ja jooksin kiiruga majast välja.

Autori kommentaar »