Teema: Järjejutud / Noortejutud

New York / 2# (0)

Hakkasin just klassi sisenema, kui kellegi käsi oli sirgelt mu nina ees. Ma vaatasin kellele see karvane ja täissoditud käsi kuulub.
Tead mis?ütlesin võõrale plikale otsa jõllitades.Kui su käsi poleks nii kahtlaselt karvane, ning "I LOVE BRETT;i" täissoditud, siis see oleks täitsa ilus käsi. Kuulsin poolekõrvaga, kuidas klass naeris, aga minu ees oli väga õela irvega tüdruk, kes lösutas uksel. Jajajaaa, oled ja nunnu ja värkisärki, aga ausalt, ma tahan klassi! Ähvardasin ma karvase käega tüdrukut, kes pööritas silmi. OUMAIGAAAA!Ütles ta häälega, mida mu kaheksa aastane õde kasutab, kui ta täielikku tibi mängib. Ega ma mingeid imelikke ikka ei laseks mööda, ääää.... Mulle meenus mu lemmik anekdoot ning astusin õela irvega kõrvale Nooh.venitasin ma See-eest M.I.N.A lasen. Karvase käe ning tibihäälega plika jooksis klassist minema, ning mina hakkasin otsima vaba kohta. Õnneks oli üks vaba üksikpink, kuid jah, see asus õpetajalaua vastas.
panin seljakoti lauale,ning võtsin välja matemaatika asjad, mis ma olin kantseleist saanud. Ma vihkasin seda kooli. Mul ei olnud ühtegi sõpra, ning kahe tunni jooksul olin suutnud inimestega tülli minna. Ma vaatasin aknast välja, tähele pandamata et tunnikell helises. Püstiii! Hop hop! Need sõnad äratasid mind transist. Ma tõusin püsti, ning libistasin koti radiaatori alla.
Oii, Mika, sa oled ka siin klassis. Loodan, et leiad palju sõpru, kuid õpid alati matemaatika ülessanded ära, sest äkki õpetan teile valemi, kuidas sõpru leida. Ma vaatasin õpetajat kes ajas nii lolli juttu suust välja. Isegi mu õde teadis, et sellist valemit ei ole olemas. Õnneks ei olnud tund raske, sest me olime seda teemat juba mitu-mitu tundi mu kodulinnas õppinud. Kui lõppes matemaatika tund, avastasin, et pean veel 5 tundi koolis olema. Tundsin, kuidas ma vajun järkjärgult kunstiajaloo tunnis. Pigem magas ja ilastas see kaheksakümneaastane papike rohkem 45 minuti jooksul, kui mina terve päeva jooksul.
Ma ei suutnud keskenduda sellesse täissoditud õpikusse, kui see mees oma laua taga nohises. Võtsin jälle oma telefoni, ning panin hääletu peale. Otsustasin oma facebooki sõnumeid lugeda, kuid seda oli üsna raske teha, sest wifi oli ülekoormatud. Ringi vaadates nägin, kuidas kõik internetti kasutasid. Toppisin telefoni kotti tagasi, ning jälgisin aknast välja.
Mäletan, et kui olin noorem, unistasin ma tihti elada suurlinnas, et saaks alati kimavat liiklust näha. Nüüd taipasin ma, et ainsad asjad, mida ma aknast välja vaadates näha tahan on lehmad. Nemad on vaikselt, ajavad omi asju, ei sega end meie eludesse. Vaatasin seinapeal olevat kella. 6 minutit tunni lõpuni. Hakkasin vaikselt asju pakkima. Tasakesti, et õpetaja ei ärkaks.
Need 360 sekundit veeresid teokiirusel.Õigemini, seda ei saaks kiiruseks nimetada, vaid aegluseks. Turboaegluseks. Neljaveokiluse piduriks.
Oh good, vahetund, lõpuks. Siiski- miinuseks, söögivahetund. Ma ei käi kunagi söömas, sest jah, ma pole ideaalkaalus. Kindlasti mitte ka rasvunud ja voldikesi täis. Lihtsalt. Ma ei ole endaga rahul. Eriti siin „Bitches and skinnes worldis“
Miks ma küll ei leia sõpru? mõtlesin kurvastuses. Miks keegi vähemalt ei ürita minuga kontakteeruda? Ma ei taha olla väljaheidetu! Ma ei taha olla üksi. Ma ei taha olla kiusatav. Ma ei taha olla ilma sõpradeta. Ma tahan olla õnnelik.Lihtsalt-õnnelik. Aga siin supermoodsas pommiaugus.. Mul pole lootuski sõpru leida Lõpetades mõtted libistasin end aknalaualt alla, kus ma olin istunud, ning hakkasin garderoobi poole kõndima. Aitab.
Homme on ka päev.

Teavita ebasobivast sissekandest!