Armunud nõid? (2) (4)

Lena tõstis pea. Vampiir oli inimeseks muutunud. Tal olid mustad juuksed, mustad metsikud silmad ja tuhmilt tumepunane suu. Ta oli jälle täiesti terve.
"Miks sa seda tegid?" küsis vampiir.
"Kas see pole siis selge?" küsis Lena vastu.
Vampiir kohmetus. Ta tõusis püsti.
"Tegelikult on küll," ütles vampiir ja suudles Lenat.
"Sina ka?" küsis Lena.
"Kas see üllatab sind?" küsis vampiir ja suudles veelkord tüdrukut.
"Ei," ütles Lena vaikselt. "Mis su nimi on?"
"Simon," vastas vampiir vaikselt. "Ja sinu oma?"
"Lena," ütles tüdruk sama vaikselt.
"Ma polegi sind varem näinud," ütles Lena vaikselt.
"Pole ka ime," lausus Simon. "Ma olin varem vampiiride õpilane."
"Kas ka sina oled inimeste maailmast?"
Simon noogutas kergelt.
"Kui vanalt sa siia sattusid?" tundis Lena huvi.
"Kaheteistkümneselt," vastas Simon veelgi vaiksemalt.
"Mina sattusin siia, kui ma olin 14." ütles Lena. "Praegu olen 17. Ja sina?"
"18," vastas Simon. "Ma olen siin olnud 6 aastat. Ma päris igatsen tagasi inimeste maailma."
"Mina ka," tunnistas Lena. "Scylvia kohtleb oma teenreid nagu kõntsa. Ma olen sealt kogu aeg ära tahtnud."
"Vampiirid on veidi heldemad, aga ainult veidi. Nad vähemalt annavad sulle informatsiooni." ütles Simon.
Saabus vaikus. Midagi ei liikunud. Isegi lehed ei sahisenud.
"Ja see informatsioon oleks?" küsis Lena pärast äärmiselt pikka vaikust.
"Noh, mitte kuigi palju. Kui sa oled siia sattunud, siis ära sa siit enam ei saa. Vampiiriks saad sa siis, kui jood päikseloojangul oma enda verd.
Scylvia on libahunt. Ja palju muud." lisas Simon. Ta silmitses oma käsi.
Need olid kahvatud ja oleksid võinud kuuluda luukerele.
"Scylvia on libahunt?" ahhetas Lena. "Sellepärast ta täiskuud pelgabki?"
"Jah," vastas Simon. "Peale selle ei usalda ta kedagi. Kardab isegi omaenda teenreid."
"Aga kas ka tema on inimene?" küsis Lena.
"Ei," vastas Simon. "Aga sellest ma rohkem ei tea, kas ta on inimene või mingi muu olend.
Lehed hakkasid aeglaselt sahisema. Väga, väga aeglaselt hakkas puhuma tuul. Lehed lendlesid tuule käes. Lenat tegi see rahutuks.
"Me peaksime siit jalga laskma." ütles ta.
"Miks?" küsis Simon. Lena osutas lehtedele.
"Aga mida saavad lehed meile teha?" ei saanu Simon aru.
"Scylviale meeldib niimoodi ligi hiilida," lausus Lena, käed kanged. "Ta tuleb märkamatult ja vaikselt ja siis ründab. Ma tunnen tema strateegiat."
"Siis teeme siit kohe minekut," ütles Simon ja tõusis püsti. "Tule," lisas ta Lenale ja nad kadusid.
Nad ilmusid välja ühes vaikses pargis. Seal oli täielik vaikus. Isegi rohi ei liikunud.
"Ma arvan, et siit nad meid küll ei leia," arvas Simon.
"Mina selles nii kindel ei oleks," lausus Lena vaikselt.
"Täiesti õigus, Lena," ütles külm hääl selja tagant.
Nad pöördusid ringi, ent nad paisati pikali. Lena kaotas teadvuse.

Autori kommentaar »