Thirst # 4osa (3)

Vaatasin maas olevat ketti ja kuulsin kuidas mu väike õde küsis minult: <<Cara kas sulle su käsi haiget ei tee?>> Ta hääl oli nii süütu ja aus. Vaatasin oma kätt millel olid tõepoolest ketist kõrbenud jälg. Tõmbasin käe vaate pilgust ära ja kuulsin kuidas arst sisenes ja vaatas mu väikest õde.
<<Külastus aeg on läbi väike tirts ja su ema ootab sind.>> Kelly vaatas mind murelikult ja tõusis püsti. <<Saa ruttu terveks Cara, emme ootab sind koju.>> Kuulsin oma väikse õe hääles hirmunud tooni. Ta pööras ümber ja läks arsti juurde. Arst vaatas mind paljulubaval pilgul ja nad lahkus.
Krimpsutasin vihaselt suud ja vaatasin oma kätt. Polnud enam kõrbenuid rakke, olid vaid natuke roosakamad jäljed alles. Raputasin pead.
<<Haiglad ei ole parimad kohad mulle.>> Korrutasin ma endamisi. Ma hakkan hulluks minema, loogika on olemas ja pealekauba lihtne.
Vaatasin ukse kohal olevat kella mis näitas mulle suurte elektrooniliste numbritega: 21.02
Ohkasin. Valvelaua taga istuja teeb oma ringkäiku millega läheb tal veel kõvasti aega. Ajasin end voodile istuma ja seejärel püsti. Ma ei tea mida ma õieti otsima lähen ,aga kindel oli see ,et ma otsin midagi mida ma isegi ei tea.
Kõndisin kikivarvul ukse poole ja avasin ukse vaikselt.
Kõndisin mööda halli ja tühja koridori. Koridor oli tuimestuste, vere ja ravimite lõhna täis. See kõik pani mul pea ringikäima. Toetasin ennast seina vastu ,et pisut jõudu koguda. Hingasin ja tõstsin enda pilgu ülesse uuesti. Tõukasin ennast käega seina küljest lahti ja kõndisin edasi. Tundsin kuidas mu jalad vajavad puhkust.
<<Liiga kaua olen olnud voodirežiimil!>> ütlesin ma endamisi vihaselt. Ma möödusin palatist mis paelus mind. Ma astusin sinna sisse ja palat oli tühi. Nägin ,et laua peal kuhu tavaliselt asetati toit oli puruks kukkunud üks verekott. Lonkisin vaevaliselt laua poole. Toetasin end ühe käega voodi abil ja teise käe nimetis sõrmega tõmbasin üle vere mis hakkas varsti hüübima.
Vaatasin verd mis oli mu näppu otsas. Tundsin kuidas judinad üle mu kere jooksid. Tundsin külma enda ümber. Tõmbasin keelega üle verise sõrme. Tundsin kuidas külm asendus soojaga, kuidas mu süda puperdama lõi. Tundsin enda suus korraks valu. See tunne oli imelik mida ma tundsin. Ma tundsin nagu ma alles sündisin, ma tundsin tunnet mida on võimatu kirjeldada. Ma tundsin janu. Haarasin terve verekotti järgi mis oli voodi kõrval riiuli peale asetatud. Ma tundsin kuidas mu hambad kilest läbi tungisid. Soojus kerkis minus, tundsin kuidas kõik mu ümber läks teistsuguseks. Viskasin tühja verepakki ukse poole ,aga ma ei kuulnud maha kukkumist.
Pöörasin ennast aeglaselt ukse poole ja nägin ,et uksel seisab härra Salapärane. Krimpsutasin vahele jäämise pärast suud. Ma olin teinud midagi mida pole kunagi arvatavasti ükski tudeng teinud kes õpib arstiks. Ma olin varastanud verepanga verd ja vahelejäänud.
<<Su suu ümbert on kõik verine.>> Kuulsin teda ütlemas. Võtsin kiirelt esimese rätiku mida nägin ja vaatasin peeglisse.
Peeglist vaatas mulle vastu täiesti moondunud nägu. See nägu ei olnud minu oma. See oli verine ja silmade all oli palju musti jooni ja mu silmad...
<<Ma olen koletis.>> Suutsin ma vaid nuuksatuste tagant öelda. Tõmbasin põlved enda juurde kronksu ja haarasin kätega enda põlvede ümbert kinni.
<<Ma olen koletis, ma olen koletis!>> Ütlesin ma neid sõnu kogu aeg läbi nuttu.
Nägin kuidas ta minu poole kõndis ja istus mu kõrvale. <<Vaata mulle otsa Cara.>>