Little secret #43 ~ VIIMANE ~ (19)

eelmises osas :

Hüppasin karjudes istukile. Vaatasin toas ringi. Olin vannitoas peegli ees pikali. Kõik oli nii nagu enne. " See oli uni ! " hüüdsin ma rõõmsalt ja tõusin. Pea valutas kõva põranda peal magamisest. Teades et see oli uni, astusin uksest välja oma tuppa. Kõik oli endine. Vaatasin ennast veel üle ja asutsin siis uksest välja. All käis pidu. Huvitav kui kaua ma üldse maganud olin... sest uni tundus kuidagi pikk olevat. Kõndisin trepist alla, aga koperdasin. Lendasin kellegile sülle. Äkitselt meenus mulle uni. Nii oligi see ju alanud ?!! Koperdamine, kellegile sülle kukkumine. Tõstsin aeglaselt pea. Suured pisarad voolasid mul üle põskede, kui avastasin enda ees selle sama naeratava armsa poisi. " Tsau, olen Jared. Sa oled... Karolin eks ? " ütles ta. Ma taganesin nuttes ja kukkusin trepile istuma.


Jaredi naeratus kadus ja ta võttis mu käest ja toetas mu pead : " Mis juhtus ? " küsis ta ja uuris mind oma suurte silmadega. " Mine, palun. " ütlesin ma vaikselt ja vajusin pikali. Jared läks jooksuga. Arvatavasti abi kutsuma. Ma vaatasin hirmunult ringi. Kui märkasin äkki tuttavat pead enda poole tulemas. See oligi tema. Ma hakkasin käte kaudu trepist üles koperdama. Poiss aga jõudis minuni ja vaatas mulle ülevalt alla : " Ma ootasin sind juba. " ütles ta. Ma raputasin segaduses pead : " Mida sa ajad ? Kes sa oled ? " küsisin ma. Poiss naeratas ja silitas mu põske. Ma tõmbusin pingule. " Sa oled tõesti ilus. Kõik muideks räägivad seda. " ütles ta ja kallutas pea viltu. Ta pühkis pisara mu põselt ära : " Ära karda, ma ei tulnud siia teisi tapma. Mul kästi ainult sinu järele tulla. " ütles ta. Ma ei suutnud midagi öelda peale : " Palun. "

*

Ma ärkasin kuskil kõval maapinnal. Tõusin istukile ja katsusin oma pead. See valutas kohutavalt. Kui mulle meenus mis oli juhtunud tõusin ma nii kiiresti kui sain ja hakkasin minema jooksma. Ma ei teadnud kuhu joosta, sest koht oli võõras ja mahajäetud lagendik. Umbes udu sees joostes põrkasin äkki kellegiga kokku. Karjusin ja jooksin teisele poole. Aga see sama poiss oli igalpool. Lõpuks haaras ta minust kinni ja hoidis kinni. Ma karjusin aga ta ei laskunud lahti. Ta ainult rahustas mind ja pööras mind enda poole. Ma vaatasin talle silma ja tundsin usaldust. Jäin vait ja ootasin kuni ta mu maha pani ja lahti lasi. " Ma räägin miks ja mida ma teen, siis kui rahuned maha ja lubad et ei jookse. " ütles poiss. Ma noogutasin aeglaselt : " Aga ma ei tea kes sa oledki, või näiteks kui vana. " ütlesin. " Mu nimi on Cam ja ma olen 400 aastane. Piisab ? " ütles ta ja naeratas. " Nojah.. " ütlesin ma ja uurisin teda. Ta kandis lõhkiseid teksasid, tosse ja kulunud t-särki. Ausalt öeldes oli ta päris ilus. " Niiet. Mind saadeti sind tapma. Kõigepealt jälgisin ma sind ja su elu, et teaksin kuidas sind tappa. Kuid kui ma sinuga esimest korda kohtusin, teadsin ma et ma ei suuda. Seega luban ma su vabaks. Mis tähendab, et pean põgenema. Sest see kes mind saatis, talle ei meeldiks see. " ütles ta ja tonksas maas vedelevat kivi. " Kes see oli ? " küsisin. " Ma ei tea, ta ei öelnud kunagi kes ta on või miks seda vaja. Aga ta lubas mulle midagi. " ütles ta. " Mida siis ? " küsisin, ja tundsin, et ma ei kardagi teda enam. Tundsin ennast kaitstult. " Ta lubas mulle surematuse võimet. No, ma olen küll surematu. Kuid vampiiri saab tappa vaiaga südamesse lüües, või põletades. Ta lubas, et mind ei saa ka nii tappa. " ütles ta ja ma nägin ta silmas murelikku peegeldust. " Ja sina... põhimõtteliselt ohverdad oma elu.... minu pärast ? " küsisin. Ta noogutas ja nüüd peegeldus temast rõõmu. " Aga miks ? Ma isegi ei tea sind. Kes ma sinu jaoks olen ? " küsisin. Ma tegelt ei tahtnudki eriti teada vastust, kuigi tundsin ennast tema läheduses kindlalt. Turvaliselt. Hästi. Kõik muud probleemid näisid kadunud. " Kas sa tunned ka seda ? Tunned sa turvalisust, nagu midagi muud poleks, ainult mina.. ja sina ? " küsis ta naeratades. Ma võpatasin, et ta oli korranud mu mõtteid, kuid noogutasin kahtlevalt. " Nonäed. Sina oledki nüüdsest minu elu. " ütles ta ja lükkas tuka mu silmadelt ära. Ma tahtsin eemale astuda, aga ma ei suutnud : " Mida ? " küsisin. " Kas sa tõesti ei ole kuulnud ? Vampiir või inimene kelle läheduses sa ennast nii tunned, on sinu hingesugulane. Tema ongi sinu elu. Põhjus miks elad. Põhjus, miks armastada. Keegi, kelle heaks teeksid sa mida iganes. " rääkis ta ja ta oli mulle lõpuks väga lähedal. Mu süda tagus kiiremini. " Miks mina midagi sellest ei teadnud... ma veel arvasin, et armastan... " puterdasin ma. " Stefanit ? Justinit ? Ei, nad on lihtsalt algus. Algus, et leida oma tõeline hingesugulane. " ütles ta naerdes. Ma ei osanud midagi öelda. Aga see tunne... nagu külgetõmbejõud tema vastu oli nii tugev, et ma pidin teda uskuma. " Kui ma selle teada sain.. andis üks naine mulle kaks kaelaketti. Need ühendavad hingesugulasi. Seda puutudes, tead sa alati kus ma olen. " ütles ta ja võttis taskust välja kaks ketti. Ühe ulatas ta mulle ja teisi pani endale kaela. Ma uurisin ketti. Sellel oli valge kristall, mis peegeldas iganurga peal erinevat värvi. " See on imeilus. " ütlesin ma vaikselt ja panin selle omale kaela. Panin käe selle peale ning tundsin kuidas mind tõmbas veel tugevamini Cami poole. Ta naeratas mu ehmunud näo peale. " See töötab. " ütlesin ma naeratades. Ta noogutas ja võttis mul käest. Tundsin kohe veel suuremat kindlust, ning siis jooksime me juba koos mu kodu poole. Lootsin, et pidu on selleks ajaks lõppenud. Ning mul oligi õigus. Kui me maja ette jõudsin, avastasin ma, et kõik olid läinud. Ainult üleval Carla ja minu toas põles tuli. Astusime vaikselt majja. Lootsin mitte teisi äratada, kuid uks lihtsalt pidi kõvasti sulgema. Tuli läks põlema ja Carla ning Stefan jooksid alla. Nurga tagant astus välja Jared. " Mis siin toimub ? Kus sa olid ? " hüüdis Carla ja vaatas kahtlustavalt Cami. Stefan vaatas vaikides minu ja Cami põimunud käsi, ning samasuguseid kaelakette. Ta suu tõmbus kriipsuks. Ma mõtlesin hirmuga, mida ta minust mõelda võis. Tõeline bitc.h vist. " Ma seletan kõike. " ütlesin vaikselt ja pigistasin Cami kätt. " Siis seleta. Kes see tüüp on ? " küsis Carla. " See on Cam ja ta on mu hingesugulane. " ütlesin. Siis seletasin ma tund aega Carlale ja Stefanile mis on hingesugulane ja mis oli juhtunud. Jared aeti selleks ajaks minema ja öeldi, et ta võib homme ka kuulda.
Kui ma lõpetasin noogutas Carla vaid pead ja naeratas : " Vähemalt oled sa nüüd õnnelik ja kaitsdud. " ütles ta. Ma noogutasin pead ja vaatasin siis Stefanit. Ta näis haavatud. Ma oleksin tahtnud teha talle mida iganes, et tõsta kasvõi natuke ta tuju. Kuid siis äkki ta naeratas. Ma olin segaduses. " Ma olen teda kohanud. " ütles ta äkki. " Keda ? " küsisin ma. " Oma hingesugulast. Justinil on Jenn. Ta rääkis mulle. Nemad on hingesugulased. Aga kord ma kohtasin ühte tüdrukut, ning mind lihtsalt nii tõmbas tema poole. Ma mõtlesin, et see on näljast.. " ütles ta naerdes. Ma naeratasin ja kallistasin teda. " Mul on heameel. " sosistasin talle kõrva. Mööda mu põske voolas pisar.

*

Nüüd 3 kuud hiljem, oli Stefan oma hingesugulase Kelly'ga õnnelik. Carla oli nüüd samuti vampiir ja elas kuskil kaugemal, linnast eemal. Mina istusin koos Cam'iga rannal. " Tead. " ütlesin ma äkki. Ta tõstis oma pea ja vaatas mind ootavalt. " Mõtle kui see tunne kaob.. ma kardan. Ma kardan sind kaotada. " ütlesin ma vaikselt. " Karolin, see tunne ei kao. Sina oledki minu elu. " ütles ta ja nii istusime me seal käsikäes terve õhtu.

Autori kommentaar »