Little secret #7 (8)

Eemises osas siis :

" Mis.. ssu silmad , need on ppunased . Sa oled.. vampiir ? " küsis ta , ning ilmselgelt ta kartis mind . Selle saavutuse peale ma naeratasin ja ütlesin : " Arvad ? Aga vabanda nüüd mind , ma #!?!#oju minema . Tsaukitsau , vampiirike . " õrritasin ma ja jooksin välkkiirelt minema . Peaaegu 10 sekundiga olin ma metsast väljas ja veel 20 sekundit koduni . Lõin ukse peaaegu rõõmsalt lahti . Mu rõõmusmeel oli hetkega kadunud , kui avastasin mis mind kodus tegelikult ootas....


Nägin kuidas Justin oma asju pakkis . Misasja ta teeb ?! " Mida sa teed , Justin ? " küsisin ja läksin ta juurde . " Pakin asju lahti , et sinu juurde kolida . " Mul vajus suu lahti : " Miks, miks sa minu juurde kolid ? " küsisin . " Sa ei taha ? Ma ei tea miks , aga Carla soovitas mul natukeseks siia kolida . Kui tahad , võin ära minna . " Ma raputasin pead ja jäin siis mõttesse . " Oota , sa ostsid läätsed ? " küsis ta ja vaatas mulle silma . Ma ehmusin ja katsin oma silmad kinni , noogutasin ja jooksin üles . Läksin enda tuppa ja panin ukse lukku . Istusin peegli juurde ja vaatasin oma silmi . Need olid veripunased . Mida ma teen ? Peale selle , et ma noh niimoodi niisama vampiiriks muutusin , siis näitavad kõik asjad seda välja ka . Tõmbasin käega üle enda põse , mu nahk tundus poole tugevam kui see ennem oli . Äkki meenus mulle see , mis vampiiride puhul kõige tavalisem ... - kihvad . Ma avasin oma suu ja ei märganud küll mingeid kihvi , aga ühed külgmised hambad tundusid pikemad küll . Õnneks ainult natuke . Kuulsin uksel koputust ja hüüdsin : " Kes on ? " Koputus kostus uuesti , ma turtsatasin ja tegin ukse lahti . Carla tuli kohe sisse ja ütles : " Ma tean mis sa oled . " Ma ei osanud midagi vastu öelda . Olin natuke aega vait ja tormasin siis talle kaissu : " Ma ei tea kuidas see juhtus ! Ma ju ei tahtnud seda . " karjusin ma nutuselt . Ta patsutas mu selga ja sositas vaikselt , et minuga saab kõik korda . Aga kas ka päriselt ? Ma toetasin oma pea ta õlale , näoga ta kaela poole . Ma TUNDSIN kuidas ta kaelas voolas veri ja ma tahtsin seda . Ma võpatasin selle mõtte peale ja lükkasin ta eemale , ning taganesin . " Mis on ? " küsis ta . " Eieieiei , mine ära " kui nägin , et ta ei lähe siis ma karjusin " MINE ÄRA , PALUN ! " Siis ta hakkas taganema ja jooksis uksest välja . Ma panin ukse lukku ja vajusin siis mööda ust alla . Mu pea valutas ja mu kurk kuivas . Tõmbasin põlved kõhu alla ja toetasin pea põlvedele . Ma ei tohi elu sees enam oma lähedaste juures olla , sest mul on verd vaja . Ja ma ei saa riskida sellega , et ma teen neile viga . Kuulsin uut koputust uksel . Tõstsin pea ja hüüdsin : " Mine ära ! " Koputus kostus uuesti : " See olen mina , Justin . Palun , lase sisse . " Ma tõusin ja ohkasin . Tegin ukse lukust lahti ja Justin kohe kallistas mind . " Ma ei lase sind käest . Kuulsid ? Ükskõik mis juhtugu . " Mul voolas jälle pisar üle põse : " Ei , sa ei saa . " ütlesin ja istusin voodile . Ta tuli mulle järgi ja istus mu vastu : " Mida sa mõtled ? Sa jätad mu maha ? " Mu silmad olid pisaraid täis ja ma ei näinud midagi , pühkisin käega need ära ja ütlesin : " Mul vist ei jää muud üle . " Justin näis segaduses : " Mida , miks ? Sa võid mulle rääkida kõike , kui midagi valesti on , siis me saame sellest üle . Me ei pea kõigel minna laskma . " ta võttis mult käest ja naeratas mulle . Ma raputasin pead : " Sa ei mõista . " ja vaatasin ta anuvaid , suuri , segaduses silmi . " Siis pane mind mõistma . " ütles ta . Ma ohkasin . " Tead , ma ei taha sellele hetkel mõelda . Ma lihtsalt ei jõua enam.... muretseda . " ma tõusin ja võtsin taskurätiku ja puhastasin silmi ja põski , mis olid üleni täis ripsmedužži . Justin tõusis ka ja võttis mul seljatagant ümbertkinni : " Siis ära muretse , " ütles ta ja ma tundsin kuidas ta naeratas . Ma püüdsin samuti naeratada , aga see ei õnnestunud . " Ma käin korraks ära . " läksin toast välja , ning läksin oma ema tuppa . Avasin sahtli ja leidsingi mida otsisin . Läätsed... - sinised . Avasin karbi ja läksin vannituppa . Panin läätsed silma ja vaatasin ennast peeglist . Jälle sinised silmad . Naeratasin , seekord nähtavalt . Läksin enda tuppa ja vajusin voodile Justini kõrvale . Justin tuli mu vastu ja ma pugesin talle kaissu . Esimest korda täna , tundsin ennast turvaliselt , rõõmsalt , vabalt . Ei , ma ei saa teda jätta . Eriti mitte praegu , kui tema elu ohus on . Ma pean teda kaitsma ....
Just nii .

Autori kommentaar »