Nähtamatu armastus 4 (2)

jätkan....

Olin eksinud. Jah olin eksinud. Hakkas kõhe tunne, et ma ei saa enam kunagi koju tagasi (nii ma arvasin). Läksin paanikasse ja hakkasin ringi jooksma, et kusagile veel jõuda. Kuid kahjuks tegin liiga palju lärmi ja paar hunti märkasid mind. Ma ei tea kuidas või kuidas nad sinna said, aga igatahes tulid nad minu poole. Rutuga hakkasin puud otsima, kuhu otsa ronida saaks. Leidsin lähedalt puu madalate okstega. Ronisin sinna okstele. Natukese aja pärast, kuulsin kedagi veidras keeles rääkimas. Seejärel läksid hundid minema. Seisin kangestunult koos koolikotiga puu otsasm lootes, et veidrik mind ei märkaks. Kuid siiski ta märkas mind. Ta hakkas minuga rahulikult eesti keeles rääkima:

Imelik inimene (vist naine): " Tule puu otsast alla. Ma ei tee sulle haiget, hundid läksid ka ära. Oled vist eksinud. Ma saan sind maanteele juhatada. "
Kristel: " Aitäh! Te võiksite tõesti mind maantee äärde viia, sest varsti läheb pimedaks ja minu ema võib muretsema hakata. "
Naine: " Jah ma saan sind aidata, aga enne tule puu otsast maha. "

Ma tulin puu otsast ma ja lootsin, et saan kiiresti maantee äärde.

Naine: " Noh, vaata milline sa oled! Must ja määrdunud. Ma pühin su puhtaks! Jaajah! Ma unustasin ennast tutvustada: Mina olen Annika. Ma elan siin lähedal metsas ja oskan loomade keeli. Minu ema õpetas mind."
Kristel: " Tore teiega kohtuda. Minu nimi on Kristel "
Annika: " Sinuga ka. Aga mis sind siia toob? "
Kristel: " Lihtsalt üks poiste kari ajas mind taga ja ma jooksiin nende eest sügavale metsa. "
Annika: " Pole midagi. Ikka juhtub, kui sa ära kaod, aga kui sa tahad Võin ma sulle loomade keelt õpetada. "
Kristel: " Muidugi tahan, kui teil selle vastu midagi pole! "
Annika: " Hakkame siis teele asuma, siis saad sa minu kodutee hästi meelde jätta. "

Niisiis hakkasime minema. Tee oli pikk ja konarlik, aga pika aja peale jõudsime maantee äärde.

Annika: " Ole siis tubli ja astu minu juurest vahepeal läbi! "
Kristel: " Küll ma teid jälle külastan. Head aega! "
Annika: " Nägemiseni! "

Nii ma läksin ja läksin kuni jõudsin lõpuks koju. Kodus ma sõin ja tegin koolitöö ära. Ema ei olnud veel koju tulnud. Mõtlesin koguaeg selle lahke naise peale. Kuid siis helises uksekell. Läksin ukse juurde ja vaatasin ukseaugust välja. Keadgi polnud. Nagunii oli see poiste haige nali (Mõtlesin ma).
...


...jätkan !!! :D:)