Sage - The girl who started the Apocalypse 3. osa (10)

Pärast oma hullushoogu oli mulle nädala jooksul sisse söödetud erinevaid rahusteid ja muid tobedaid ravimeid, mis pidid mind hoidma tasakaalus. Hoolimata rahustitest tundsin ma end närviliselt ning veetsin enamus ajast kössitades puhkeruumi akna juures toolil. Ma olin vait ega suhelnud, kellegagi kui välja arvata Luce, kuid temagagi rääkisin napilt.
Ma ei oska seletada seda kõike, mida ma tundsin peale oma hullushoogu. Nälga ja igatsust, millegi järele, mida ma polnud näinud. Tajusin oma keha ja meele loidust, kuid mu hing oli ergas ja otsis väljapääsu.
Raamat lebas mu käte vahel, mille Luce oli mulle andnud ning millesse ma olin lootusetult kiindunud. Päevad, mil ma raiskasin aega raamatut lugedes oli parandanud mu lugemisoskust, kuna nüüd ma hakkasin mõistma, miks olid sõnad nii #!?!#ses järjekorras – „Hamlet“ oli näitekirjandus. Lisaks olin ma ka aru saanud, et „Hamlet“ on kuradima keeruline kirjandus. Hommikuti kuulas Luce mu lugemist ja parandas mind üksikute sõnadega, mille hääldus ei olnud mul hea. Ettelugemisest tüdinesin ma kiiresti ja lõin raamatu kinni ning uppusin taas enda rahusteid täis mulli. Inimesed, kes mind ei tundnud oleksid võinud mind kirjeldada kergesti ärrituv, tusane, omas maailmas ning on valmis võtma oma ravimite üledoosi .
Nii nagu viimastel päevadel tuli ka täna Luce mu juurde ja päris, kuidas mul on. Saatsin ta pahuralt kohta, kuhu päike ei paista ja kus haiseb. Hoolimata mu sarkasmilistest lausetest ja raevu täis sõnadest, kannatas Luce mu ära ning eiras mu tusast meeleolu.
„Piparmünditee,“ sõnas Luce rahulikult ja lükkas minu pool tassi, mis oli kuum ning auras, „joo seda, see aitab sul mõtteid selgemaks teha. Kaotab tumedad pilved su meeltest.“
Vaatasin tassi põlastava pilguga ja raputasin pead. „Ma ei taha teed, Luce, ma tahan, et kogu,“ – osutasin kätega endale – „see kaoks. Ma ei talu end! Ma olen hale ning ravimeid täis topitud ja elanud kogu oma kuradima elu siin haiges kohas. Sa peaksid olema õnnelik, et oled siit väljas käinud,“ nähvasin vihaselt ja sain koheselt sanitaridelt hoiatava pilgu. Krigistasin hambaid ning tõmbusin kössi.
Luce ei teinud minust välja, vaid uuris: „Kas sa sooviksid mulle rääkida, sellest mis sul juhtus?“
Turtsatasin. Piidlesin altkulmu Luce, kuid tüdinesin tema silmitsemisest kiirelt. Haarasin tassi ning kirusin kuumust, mida tundsin. Lonksasin teed ja tundsin mööda keha levimas kummalist rahu ja soojust. Üle mitme päeva tundsin end taas tasakaalustatuna ning mõtlemisvõimelisena. Jõin teed olles lummatud, sellest ja lõpetasin alles siis, kui tass oli tühi. Pühkisin enda suu kuivaks ja kergitasin kulme.
„See oli hea,“ teatasin Lucele ja naeratasin.
„Isikliku retsepti järgi tehtud. Mul läks kaua aega, et sanitarid lubaksid mul seda keeta.“
„Ma peaksin sinu ees vabandama vist,“ laususin vastutahtmist ja nihelesin enda toolil. „Ravimid muudavad mu, millegi pärast närviliseks ega lase selgelt mõelda.“
„Sa ei pea vabandama, aga ma tahaks kuulda, mis sul juhtus eelmisel nädalal grupiteraapia,“ sõnas Luce leebelt ning naeratas.
Ohkasin. Luce oli proovinud minuga korduvalt, sellel teemal rääkida, aga ma kartsin. Alati lõi mulle blokk ette ega kadunud ennem, kui ma olin unustanud, selle mis minuga juhtus. Kortsutasin kulmu, kuid mis sai ikka juhtuda, kui ma räägin, sellest Lucele. Ma olen juba niigi hullumajas.
„Põhiliselt nägin ma verd ja pimedust, mis täitsid taeva ja ma. Ma nägin sõda, mis katkestas õnne. Ei see ei olnud ainult sõda, mis ma nägin. See oli katastroof ja ohverdamine. Süütud surid ja nad tõusid, et nõuda verd nendelt, kes polnud veel pattu teinud,“ ütlesin tasaselt ning vaatasin maha. Nägin Silmanurgast Luce kulmu kortsutust ja pea vangutamist.
„Sa kõlasid praegu täpselt nagu uus ilmutusteraamat, mis avastati natukene rohkem, kui kaks sada aastat tagasi,“ sõnas Luce erutunult ja vaatas oma säravate silmadega mind. Vana naise kohta oli Luce äärmiselt lapsik ja elujõuline. „Äkki oled sa Issanda prohvet,“ pakkus Luce välja teooria, mis oli üpriski napakas.
„Ma olen hull, Luce, pea seda meeles. Lisaks olen ma kasvanud üles Katoliku kiriku vaimuhaiglas ja pole ime, kui mu hullushoogudel on religioone alatoon,“ väitsin vastu ja tõusin püsti. Jalutasin raamaturiiuli poole ja silmitsesin raamatuid tühja pilguga.
Luce järgnes mulle aeglaselt. Tema samm oli muutunud ebaühtlaseks, mis näitas, et ta tervis on muutunud halvemaks. Ja põhiliselt tänu sellele, et mina olen talle peale meie tutvumist tekitanud muresid.
„Mõtlemine, Sage, mõtlemine ajab sind hulluks. See sööb vaikselt su mõistust. Preestrid on inimestele sisestanud, et emad ei saa olla pühakud, prohvetid või jumalike võimetega, aga nad eksivad. Tuhat aastat tagasi elas üks naine, Jeanne d´Arc . Ta suutis oma riigi juhtida välja sõjast, mida ei suutnud teha isegi kogenud väejuhid. Jeanne rääkis, et inglid olid talle öelnud, mida teha ja nad külastasid teda unenägudes. Jeanne prohvetlikke unenägude pärast ta hukati ja tembeldati nõiaks, aga ometi sai temast pühak ja austatud naine, kellele kingiti Jumala poolt eriline kingitus. Sage, ka inimestel võib olla taevalike andeid, hoolimata sellest, et me oleme haprad,“ tähendas Luce ja astus minu kõrvale. „Sinus on väge ja oleks patt seda mitte kasutada.“
Ma ei pööranud pilku raamatutelt ning võtsin ühe vana, tolmuse ja õhukese raamatu. Ma ei avanud seda, vaid hoidsin seda lihtsalt käes. Sulgesin silmad, kuid avasin need taas. Nägin silmanurgast vilksamisi pealt nähes tavalise välimusega meest, kuid ta silmad olid erksinised ning neist kiirgas tõde. Silmitsesin kohta, kus mees oli seisnud, kuid ta oli kadunud juba. Järjekordsed viirastused, tuletasin endale meelde.
„Luce, ma tahan olla normaalne või noh, nii normaalne nagu annab vaimuhaiglas olla, eks.“ Mu hääl oli vaikne, kuid anuv. Praegu tundsin ma end küll hästi, aga ma kartsin, et see tunne kukub maha ja puruneb tuhandeks killuks. Loll nagu ma olin, klammerdun uppuva paadi külge lootes, et see hoiab mind pinnal.
„Lähme ja jalutame natukene, Luce,“ pakkusin välja ning sain Lucelt nõustuva vastuse. Välisume puhketoast ja koheselt järgnes meile üks sanitar, kes valvas meid oma range pilguga. Hetkeks arvasin, et ta käib meil sabas sellepärast, et ma unustasin raamatu enda kätte, kuid sain peagi aru, et asi on minus. Kohutava hullushooga patsient, kes hakkab lambist köhima verd ja väänlema kujutluspiltide käes.
„Luce, Tohin ma sult midagi küsida?“
„Ikka, Sage, küsimine teeb head,“ vastas Luce rahulikult ning naeratas. Tema samm oli raske, kohati lombakas, aga temast paiskus välismaailma poole enesekindlust.
„Ära pahanda, aga sa paistad täiesti terve mõistuse juures olevalt. Mis juhtus, et sa siia sattusid?“ uurisin ning surusin raamatu vastu enda rinda, nagu oleks see mu üks kallimaid asju.
„Elu juhtus,“ pomises Luce, „mu pere ei kannatanud mind enam. Ma olen ju ometi vana naine, kes elab teiste kulul. Ma ei teeninud neile raha ega suutnud neid aidata raskete töödega. Kui vana inimene muutub nõrgaks, siis on ju lihtne otsida põhjus ja ta panna vaimuhaiglasse. Üks suu vähem toita.“ Luce ilme muutus kurvaks ja ta vaatas maha.
„Miks peaks pereliige niimoodi tegema? Kui mul oleks vanaema, siis ei paneks ma teda kunagi, sellisesse asutusse kinni,“ teatasin kindlameelselt. Lonkisime Lucega vaikides edasi. Ebamugav vaikus trügis meie vahele halastamatult.
„Inimesteloomus on juba selline. Lojaalsus ja ausus on haruldased omadused inimeste puhul. Oled sa näinud kunagi inimest, kes oleks puhas, süütu, aus ja lojaalne? Jah, mina ka ei ole,“ sõnas Luce vaikselt ja ohkas.
„Luce, kas mina saaksin olla puhas, süütu, aus ja lojaalne?“ uurisin uudishimust. Pilk, millega lUce mind vaatas oli täis siirast üllatust.
„Kõik sõltub sinust,“ lausus Luce, „kui su südametunnistus on puhas, siis sa isegi saad olla puhas ja süütu, kuid sul on kaks poolt. Hea ja halb pool. Oled aus, abivalmis ja hea südamega, siis uinub sinu tume pool, kuid kõigest jääb magama. Valetad, reedad, valad verd või teenid kuradit ning sa toidad oma kurja poolt, mis on võimsam, kui puhas ja valge sina.“
Olin jäänud kuulama Luce juttu. Vana naise sõnad puurisid end mulle mällu, kuid samas lummasid mind võõral ja tundmatul moel. Kõik see tunne ei lasknud mul märgata ei olime peatunud minu palati ees. Vaatasin kramplikult enda palatit ja neelatasin.
„Tänan sind, Luce.“
„Ja, ja, mine nüüd söö enda kõht täis. Homme näeme, ma teen sulle teed ka,“ lubas Luce ja lahkus minu juurest naeratades.

Olin lõpetanud äsja oma kuiva ja üksluise õhtusöögi ning istusin koos oma tühjaks söödud taldrikuga aknalaual ja vaatasin igavlevalt aknast välja. Raamat, mille ma olin puhketoast kaasa võtnud lebas mu voodil ning oli häiriv. Iga natukese aja tagant ma märkasin, et silmitsen taas raamatut. Ma polnud seda avanud ja ma ei tea miks. Tõusin kannatamatult püsti ja võtsin ennast kokku. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning võtsin raamatu oma voodilt.
Lehitsesin huviga raamatut, kuid pean tõdema, et ma ei saanud mitte midagi aru. Seal olid segased sümbolid, segased tähed ja veel hullemad sõnad. Kogu selle kirja pandud segaduse puhul paelus mind üks asi. Kogu see lugu oli kirjutatud käsitsi. Ma ei teadnud, kedagi kes oskaks kirjutada pastaka või pliiatsiga, võib-olla mõned vanad veel oskasid, sest kirjutamine on kunst, mis vajub unustustehõlma.
Lõpetasin äkitselt lehtede keeramise ja jäin imestunult vaatama üht lehekülge. Tervet lehte kattis keerukas, kuid imeline sümbol, mis tundus mulle nii tuttav, kuid samas ka võõras. Tõmbasin sõrmedega õrnalt üle sümboli ja kallutasin uudishimulikult pead. Tähed mu ees hakkasid virvendama kummaliselt ja vahetasid asu kohta. Ma võin kihla vedada, et mu süda jättis äsja löögi vahele, kuna äärmiselt segane tekst oli mullemuutunud just aru saadavaks. Või vähemalt osad sõnad. Ja need sõnad kutsusid mind kummalisel moel, mida oli võimatu kirjeldada.
„ „Joonista verega ja lausu kutsung““ Kergitasin kulme. Ma ei eita, et ma ei soovinud näha, mida see sümbol teeb, kui see on joonistatud verega, aga minu probleem seisnes selles, et ma ei teadnud, kust verd saada. Ei, mul oli idee, kust võisin verd leida. Silmitsesin hetkeks enda veene ja seejärel teravat sööginuga, mis lebas taldrikul. Haarasin noa järele ning neelatasin sügavalt. Minus ei leidunud enesetapjalikke tunnuseid ja tegelikult ma kartsin seda valu, mis tekkis noaga endale kätte lõikamisel.
Raputasin pead ja võtsin väikeselt nelinurkselt laualt käteräti. Lõikasin kohmakalt rätiku pooleks ning keerasin selle kokku. Toppisin räti endale suhu ja surusin hambad käterätti. Ma olen valmis, valu on kõigest hetkeks.
Surusin noa ettevaatlikult randmele ja hakkasin kümnest alates numbreid tagurpidi lugema. Numbrid jõudsin nulli. Tõmbasin järsu liigutusega noaga üle oma veenide ning mu kätt läbis terav ja kuum valu. Sülitasin käteräti oma suust välja ja tõmbasin sõrmedega üle vasakukäe veenide, millest immitses erkpunast verd. Heitsin pilgu raamatus olevale sümbolile ning hakkasin seda kiirelt seinale maalima.
Kõik mu liigutused olid täpsed ja kiired. Iga uue tõmbega, kandus mu veri seinale ja hakkas kujutama iidset sümbolit. Sekunditega muutus mu vasak käsi aina tuimemaks, tundsin peapööritust ning iiveldust. Astusin seinast eemale ja sain aru, et sümbol on valmis. Haarasin raamatu ja laususin kutsungi.
Sõnad jooksid rutakalt üle mu huulte, kuid kõlasid imeliselt. Mulle meeldis sõnade kõla ning sõnade kõla oli üks põhilisi asju, miks ma ei lõpetanud. Kutsungi viimastes lausetes, muutus mu hääl energilisemaks ja jõulisemaks.
Sümbol seinal hakkas vaikselt helendama, kuniks säras eredalt üle mu palati. Pigistasin silmad kinni ja värisesin põrandale. Mu lihased ei allunud enam minu käskudele. Hetkeks arvasin koguni, et elan taas läbi hullushoogu, mis leidis aset grupiteraapial. Praegune oli, aga grupiteraapiast kümneid kordi hullem.
Valgus kadus ning ma avasin vaikselt silmad. Silme ees virvendas, kuid ma nägin sanitare, kes tormasid mu tuppa ja karjusid mulle midagi. Ma ei suutnud neid kuulata. Suutnud pole õige sõna, paremini sobiks „ei tahtnud“.
Sanitarid tõstsid mu kande raamile ja see ongi enam –vähem kõik, mida ma mäletan ennem, seda kui mul laks pilt taskusse.