Thirst # 2osa (3)

Tundsin kuidas mu silmad avanesid. Ere valgus ruumis pimestas mu silmi. Nägin kuidas valgus muutus tuhmimaks ja sain aru ,et mu silmad kohanevad lõpuks ereda valgusega. Ma ei tundnud füüsiliselt midagi nagu oleksin ma invaliid või oleksid mu närvid ennast välja lülitanud.
<<Tal on kuus pussitus haava, kolm asuvad neljanda ja kuuenda ribi vahel, üks on napilt möödunud selgroo teisest lülist ja kaks ülejäänut on maksa juues. Lisaks on tal ohtralt verevalumeid...>>
<<Kas keegi annaks mulle skalpelli!>>
<<...ta võib nendesse haavadesse...>>
Surra lõpetasin lause oma peas. Kuus pussitus haava ja ohtralt verevalumeid ei tähenda kunagi head eriti siis kui oled esimesel kursusel meditsiini alal ja sul on mingid algteadmised juba olemas.
Kuulsin purunemis heli ja plekki kolinat. Suutsin näha läbi oma ühe piluks avatud silma kuidas arstid mu ümber sagisid nagu mesilased suvel lillede ümber. Kui loll mõtte. Mu vaate nurka jäi arsti või oli ta alles õpipoiss kes seisis kraanikausside juures tardunult ja vaatas jäise pilguga arste. Ja mind.
Kuulsin arsti närvilist häält ütlemas: <<Kas kurat keegi ulataks mulle niiti ja kääre! Kui keegi mulle ei anna kohe niiti ega kääre siis ta maks paari sekundiga verd täis ja ta sureb!>>
Kuulsin monitori heli mis oli nii ühtlane ,et see jõudis mulle kohale. Ma olen suremas. See on nagu needus. Mu perekonnas olid paljud naised surnud enne 30-ndat elu aastat. Mu tädi suri 29 aastaselt, mu täditütar suri 3 aastaselt. Ja nüüd mina.
Tundsin kuidas mu silmad kinni vajusid ja mu hing kehast välja ennast rebis.


Kissitasin silmi heleda valguse peale mis paistis tuppa.
<<Teie olete Catharine Brioke?>> Noogutasin küsimuse peale ja ütlesin kähiseva häälega: <<Eelistan nime Cara.>> Nägin kuidas arst naeratas.
<<Operatsioon oli üpriski edukas, kuid...>>
Krimpsutasin halba aimavalt suud ja küsisin vaevaliselt: <<Kuid?>>
Arst ohkas.
<<Teie süda seiskus.>> See ei olnudki uni või alateadvus. See oli tõsi. Ma surin.
<<See on meditsiiniliselt peaaegu võimatu! See võib juhtuda ühe inimesega heal juhul miljonist!>> Ütlesin viha või õnnelikkusega. Kui ma surin korraks siis see tähendab...
Ohkasin. Tundsin kuidas mu pea valutama hakkas ja küsisin: <<Ega teil ei ole aspiriini? Mu pea lõhub.>>