Valikud: 21. osa VIIMANE (7)

Avasin silmad ja kuulsin kuidas inimesed mu ümber laususin mingeid sõnu. See oli ladina keel, vähemalt minu teadmiste koha pealt. Ma polnud kunagi õppinud ladina keelt ,aga nüüd sain ma sellest aru, see oli nagu mu teine emakeel. Ma vaatasin enda ette ja sain aru ,et põlvitan altari sarnasel asjal. Ma sain enda imestuseks ennast liigutada ,aga see lõi mu pea selgeks. Ma lugesin sõnu kaasa. Kuulsin nõrka heli enda lähedal. Sulle meeldib teiste elu põrguks muuta? oli ainuke lause mis ma suutsin segasest tekstist selgelt eristada. Pöörasin oma pilgu sinna katkestades korra sõnade lugemise.
Mu vaatevälja jäid tumeda peaga Deanne ja Kate. Aga nad ju surid?- oli esimene mõtte mu peas. Olin kuulnud küll kuulnud kuidas kunagi Kate mulle rääkis ,et on olemas inimesi kes suudavad ellu äratada surnuid. Sa tead kes on surnumanajad?
See kes äratasid mind surnust ülesse ja kui ma ei eksi siis ka sind. Sa oleksid võinud surnuks jääda.
Need olid ka viimased laused mida ma suutsin eristada. Pöörasin pea taas otseks ja vaatasin enda ette ning hakkasin automaatselt sõnu lugema. Tundsin kuidas õhk mu ümber külmaks läks, tundsin tuule iilide tugevust mis mind paitasid. See kõik oli nii kutsuv. Mis siis kui ma järgneksin külmale õhule? Kas ma oleksin must? Mulle tulid meelde Kate sõnad mis nähvasid mulle: Sa oled läbinisti must! Sa ei tea mis on headus, sa oled nagu Deanne!
Tundsin pisarat oma põsel, mis oli samas soe ja julgustav. Tundsin kuidas viha minus ülesse keerles, ma tundsin uusi tuule iile mis olid külmemad kui enne. Kuulsin asjade purunaemis heli enda lähedal ja korraks tasast juttu. Ma ei suutnud mõelda millestki rohkemast kui küsimusest enda peas: Kas ma olen must? Oli Katel õigus? Ma lähen vabatahtlikult valele teele? mulle meenus küsimustega, kuidas olin väiksena endale soovinud põnevat ja igavest elu, kuidas olin soovinud põnevaid seiklusi ja maagiat. Kas see oligi mida ma tahtsin? Kas ma tõesti tahtsin elu täis põnevust ja maagiat?
Raputasin vaikselt pead ja tundsin endas külmi värinaid. Ma tõin ennast reaalsusesse ja sain aru ,et loits oli läbi. Tundsin kuidas keegi võttis mu peapesa ja läbistas selle noa haavaga. Tavaliselt oleksin soovinud valust karjuda ,aga see ei olnud mu praegune soov. Mu praegune soov oli elada normaalse sureliku elu.

Jätkan vol2 oktoobris või novembris. Loodan ,et teile meeldis viimane osa.